Sugulisus

Meelesõõlaja mõttenopped isiklikkusest.

Sugulisuse (seksuaalsuse) isiklikkus.

Sugulisuse ürje.

Suguline eneseteadmus kujuneb läbi suguelundite lõimimise meeleilma, kus moodustub terviklik kuju omast kehast. (Lemma, 2010, 93) Sugulisuse arenemist mõjutavad lapseea sugulised läbielamised ja kogemused ning kaasnevad mõttekujutused. Tärkavat sugulist eneseteadmust mõjutavad järgmised asjaolud:  ema suhtumine sugulisusesse; lapse teadlikkus keha sugulisest olemusest; uudishimust, koos piilumis- ja enesepaljastamise tungiga; isa ja ema vahelise sugulisest suhte mõistmisest; iseenda sugulise võimetuse, üksinduse ja põlvkondade vahelise erinevuse teadvustamisest seoses vanemate sugueluga; samastumisest ema  ja isa kui naise ja mehega koos kaasnevate tunnetega; kahassuhtest (diaadilisest) väljakasvamine kolmainsussuhetesse (oidipaalsesse).

Ühiselu mõju isiklikkusele.

Freudi arvates on inimese suguline vaba arenemine olnud aegade algusest saati pöördvõrdelises sõltuvuses ja vastuolus tsivilisatsiooni arenevate ootuste ja kommetega.  (Marcus, 1962, XXiV) Freud peab silmas sellist vastuolu, kus ühiselu allutab inimese sugulise eneseteadmuse kultuurmaade ühiselu raamidesse. Freud peab silmas peresuhete patriarhaalset viisi, mis sai alguse Vana-Kreeka varasemast kultuurist. Traditsioonilistes kultuurides toetasid ja piirasid kombed ning tavad sugulist arengut seoses loomuliku vajadusega jätkata sugu. Tänapäeva tsivilisatsioon kontrollib inimese sugulist käitumist, määrates reegleid, et tagada kogukonna vastuoludeta ühiselu. Freud näeb sugulise eneseteadmuse kujunemise sihina täiskasvanu tüvijõulist (genitaalset) sugulisust, milles on ühendanud varasemad erinevad osatungid[1] terviklikuks tüvijõuliseks sugulisuseks suhtes vastassoost partneriga.

Kuigi sugulise arenemise rajajooned on ürgpärivuslikult sünniga kaasas, siis miks sigineb tänasel päeval sugutunde kõrvalekaldeid ja vaevavaid suguelu häireid sel määral, et vaja on seksuolooge, psühhoterapeute ja psühhoanalüütikuid? Kõrvale võime siinkohal jätta omasooiharuse ehk homoseksuaalsuse, mis on olenemata ajastust olnud püsivalt viie protsendi poisslaste rajajoonel läbi aegade ega seostu ei kasvatuse ega ka kultuuriga. Muud sugutungi kõrvalekaldumised, milliseid võib liigitada ebaküpseks sugulisuseks, on peamiselt tingitud koduse ümbrise inimsuhetest ning tänasel päeval ka ühiselulisest ümbrusest.

Kodused inimsuhted annavad lapsele võimalusi samastuda nii isa kui emaga, et mõista oma tärkavaid sugulisi vajadusi. Suguline uudishimu vajab delikaatset mõistmist ja toetust, lapsele sobival ajal ja sobival viisil, nii ema ja isa kui lähima pereümbrise poolt. Sugulise eneseteadmuse arenemine ei vaja pealetükkivat sundi ega ka ülearust ning kohatut teadmiste jagamist võõraste poolt. Vajaliku teave andmine sugulisusest võib abiks olla murdeeas kui hormoonid on tundeelus segaduse sünnitanud, seoses vajadusega leida nii kuju (objekti), kellele suunata oma sugutung kui ka sobiv tungi rahuldamise viis. Kahassuhtest kolmainsussuhtesse ülemineku raskused korduvad, kuid nüüd saadetud kehalistest muutustest, mis muutuste meeleilma lõimimise keerukaks muudab.

Kaasaegses ühiskonnas on sugulisus saamas üha rohkem avalikkust. Ühiseluline meedia seab kahtluse alla intiimse paarisuhte sünniks vajalikke isiklikke piire[2]. Võime lugeda kuidas keegi naine abiellus iseendaga, või naine jutustab oma abikaasale kuidas tantra tunnis meister oma lingami paljastas, lugusid kolme eri soost inimese suguelust, oma naise rinnapiimast toituvast mehest, grupiseksist jne. Paarisuhte olemuse moonutamine võib viia ebakindlate hingeliste ja vaimsete väärtustega inimese omas meeles tagasi lapseea suguliste soovide juurde. Piiritu vabadus rahuldada varase lapseea osatunge (suuline ehk oraalne, päramine ehk anaalne jne.) võib tüvijõulise sugulise arenemise kergesti pärimuslikult rajalt kõrvale kallutada ning isegi püsivalt varasesse lapseaega peatuda. Kui hellitavad huuled pakuvad piisavalt mõnu, milleks näha vaeva ja pingutada vagiina täitmisega. Ja nii võib meeleilm tasapisi hakata isegi verepilastuse radu loomulikuks pidama.

Kaasaeg mõjutab pealetükkivalt tundeelu suhetes. Erinevatest välise tegelikkuse allikatest – meediast, meelelahutuse maailmast, ülikoolidest – pärit uusmarksistlike ideoloogiliste  ettekirjutuste häiriv surve mõjutab inimeste isiklikke suhteid, rikkudes loomulikkuse ning asendab tunnete eheduse suhetes, millegagi „kuidas peab suhe olema“. Kuid mis siis inimliku tundeelu loomulikkuse ja isiklike täiskasvanulike suguliste vajaduste rahuldamise, nii lihtsalt tühjusesse taandab? Kui alustada inimesest endast, siis isiklike üldinimlike väärtuste asendamine ideoloogiliste virvatulukestega võib viia iseenda ära kaotamiseni, vastutusest loobumiseni, mugava lapsikuse juurde, kus kõik on ette öeldud ja teada ning vastutust võtta pole vaja. Kui uusliberaalne ideoloogia on seganud meeled segaseks siis pole peatselt võõrast mõju vajagi, sest nüüd saab oma võimaluse  enesekolonisatsioon, kus inimene ise röövib iseendalt oma rahvuslikud kui üldinimlikud religioossed väärtused, asendades need vabatahtlikult ideoloogiliste klišeedega. Psühhoanalüütilises keeles kui oidipaalne vastasseis meeleilmas  lahendust ei leia, ei sigine küpset kolmainsussuhet meeleilma ning inimene jääb kahasuhte sõltuvusse emast. Tegelikkuses juba uuel viisi, mitte enam sõltuvusse ema mõjust vaid ajakirjanduse ja aktivistide propagandast.

Tagajärjena jääb üha vähem ja vähem võimalusi vastastiku rahuldavaks sugueluks. Alles jääb seks kus vaimsed-, hingelised ja sugulised vajadused jäävad rahuldamata, kuna isikliku suhte lõimed ei saa aega ja ruumi tärkamiseks ning paari kütkestavad sugulised tunded ei sünni. Nii läheb suhetes kaduma vaimne, hingeline ja kehaline isiklikkus, laguneb subjektsus ning alles jääb ilma hingelise ja vaimse mõnuta algeline tegevus. Pornograafia, prostitutsioon, piiritu vabameelsus suhetes pakub omamoodi küll aseainet tühjusest vabanemiseks, kuid ei päästa tühjusest pigem süvendab. Ja nii jääbki inimestele alles näiteks tantra. Mis hiilides vaikselt ja armsalt kohale, viib võõraga iharasse ühtesulamisse, kus lähevad iseenda keha piirid kaduma ja kus võõra kõike lubav puudutus, viib tagasi varase lapseea autoerootilise keha juurde.[3]

Suguelu kõrvalekalded..

Mõeldes sugulisele arenemisele lapsepõlves võib silmata, et küpse täiskasvanu sugutung koosneb paljudest erinevatest osistest ehk osatungidest mis on täiskasvanu küpses tüvijõulises sugulisuses ühte lõimitud  keeruline kooslus. Esimeseks osiseks eneseteadmuse arenemises on suuline sugulisus, mis seostub rinnaga toitmisest saadava mõnuga. Järgmiseks on päramine sugulisus, mis seostub väljaheite kinnihoidmisest ja väljutamisest saadava mõnuga. Lisaks veel piilumisest ja paljastamisest ning võimutsemist ja alistumisest saadavad mõnud. Kõik eelpoolmainitud osised moodustavad tüvijõulise sugulisuse, olles allutatud tüvijõulisele mehe ja naise vahekorrast saadud mõnule, mida. Eraldi mõnu pakkuvad osised, mis ei ole ühendatud terviklikuks tüvijõuliseks sugulisuseks, võivadki olla sugutunde ära eksimise lätteks. Perversiooni korral on sugutungi terviklikkus, kas laiali lagunenud või ei ole terviklikuks arenenudki. Rõhutan taaskord, et meeste homoseksuaalsus ehk omasooiharus, ei ole suguline kõrvalekalle ega perversioon, pigem eripärane sugulisus, milles kuju[4]  on ümber pööratud vastassoolt oma soole.

Freud jagab sugulise käitumise kaheks. Ühel puhul on sugutung suunatud “sugulisele objektile (kujule)“, kelleks on inimene (mees või naine). Teisel puhul on tegemist „sugulise eesmärgiga“ ehk rahuldamise viisiga (suuline, päramine jne.). Nihked sugulisuses võivad olla, kas nihked sugutungi kujult vastassoolt teistele kujudele või nihkub sugutungi rahuldamise viis küpselt lapsikule viisile. (Marcus, 1962, XXVi) Sugulisuse üle mõeldes jõudis Freud arusaamisele, et seos sugutungi ja  kuju (objekti)  vahel kellele sugutung on suunatud, polegi nii iseenesestmõistetav kui seda arvatakse olevat. Sugutungil ei ole alul kuju ehk objekti, see kujuneb välja elu käigus, küll on ürgpärivuslikult meeleilmas kaasas sugulisuse alged. Kuna kaasaegne ühiskond väärtustab inimest enam kui objekti, mitte kui elavat subjekti ja isiksust (Marcus, 1962, XXViii), siis pole tänapäeval teekond tüvijõulise sugulisuse juurde enam nii lihtne kui kunagises pärimuskultuuris, kus tavad ja kombed toetasid.

Freudi järgi on inimese arenemine ajendatud kolmest allikast, mis viivad inimese sugulisest rahuldusest saadava mõnu juurde. Ajendid lähtuvad välisest maailmas, kehast ja meeleilmast. Meeleilm hõlmab varasemaid väliseid muljeid ning nendega seotud meelelisi ja kehalisi kogemusi  (Marcus, 1962, XXXVii) Freud arvab, et täiskasvanu sugutungi kõrvalekaldumine või meeltesegadus saab alguse loomulikest lapseea sugulistest vajadustest mainides kolme osatungi, mis seostuvad teiste inimestega – scopofiilia (vuajerism), ekshibitsionism ja julmus ning pakuvad suguelulist virgutust, erurutust ja rahuldust. Puberteedieas ilmuvad uued kujud koos uute suguliste eesmärkidega. Osatungid kogutakse nüüd kokku ja lõimitakse terviklikuks kujundiks meeleilma ning allutatakse ühele eesmärgile – tüvijõulisele sugulisusele. Sugulise tungi mõjurid võivad nüüd lähtuda ajendite näol välisest maailmast, ajede näol meeleilmast ning orgaanilistest kehalistest vajadustest. (Marcus, 1962, XXXVii)

Allikad:

Freud, S. (1975) Three essays on the theory of sexuality. New York: Basic Books

Jüriloo, A. (1994) Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat. Akadeemia, 8, 1757–1790; 9, 2021–2046

Lemma, A. (2010) Under the skin. A psychoanalytic study of body modification. London & New York: Routledge

Marcus, S. (1962)Introductions. In. Freud, S. (1962) Tree essays on the theory of sexuality. New York: Basic Books, XiX – XIi

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. 10. oktoober 2023/ 13. jaanuar 2024/ 19. jaanuar 2024/ 20. jaanuar 2024/ 22. jaanuar 2024

[1] Osatung mõiste millega psühhoanalüüsis tähistatakse kõige põhilisemaid seksuaalsuse elemente, seksuaaltungide peamisi komponente. Sellise elemendi spetsiifilisuse määrab tema allikas (nt oraalne või anaalne tung) ja eesmärk (nt piilumis- või võimutung).(Jüriloo, 1994, 8)

[2] Avalik meedia ei väärtusta abielu pühadust, peresuhete isiklikkust, paarisuhete intiimsust. Pigem kirjutatakse suguelu kõrvalekalletest, abieluvälistest suhetest ning avaldatakse ennast paljastavaid intiimelu üksikasju.

[3] Vaata Õhtulehe suhete rubriike läbi viimase aastakümne.

[4] Psühhoanalüüsis objekt, mis tähendab nii elusat või elutut olendit või eset. Selles töös tähendab kuju objekti.