Psühhoanalüüsi ja folkloori seostest

Psühhoanalüüsi ja folkloori seostest.

Psühhoanalüüs folkloorist.

Mida arvab igermaanilik psühhoanalüüs suulisest pärimusest psühhoanalüütilise kirjanduse varasalv PEP-Web^[1]? Andmekogus leidub märksõna folkloor all 1366, antropoloogia all 3137 ja etnoloogia all 287 nimetust. Suurem osa folkloori alast kirjandust uurib müütides (Prometeuse, Gorgo…) ja muinasjuttudes (Lumivalguke ja seitse pöialpoissi, Hunt ja seitse kitsetalle…) peituva teadvustamata suguelu või kurja vägivalla^[2] olemust. Psühhoanalüütikud leiavad müütides ja muinasjuttudes, peamiselt sugutungi arengu keeruliste küsimuste lahendamist, lapsepõlve „õnnelikust“^[3] meeleilmast väljakasvamist ning täiskasvanuks saamisega toimetulemist (intsesti teemad, initsiatsiooniriitused, suhted pere- ja kogukonnas). Psühhoanalüütikuid on huvitanud veel piibli sündmused (Eedeni aiast väljaajamine, paastumine, jne.), traditsiooniliste kultuuride uskumused („kuri silm,“ jm.), animismi nähtused (lindude keel, jm.), tootemi kasutamine (draakon kui ema võrdkuju), ebausu (näiteks lapse aknast sisse ja välja tõstmise maagia, soovide kaev) ja kaksipidisusetunde (hingelise ambivalentsuse) ilmingud.

Folklorist Alan Dundes^[4] (1992) kirjutas eessõnas meelesõõlaja Géza Róheimi^[5] raamatule, et „Esimene psühhoanalüütikutest, kes psühhoanalüütilisest vaatenurgast uuris inimlaste ehk humanoidide teket ja kujunemist oli Sigmund Freud. Artiklis „Tootem ja tabu“ (1913) käsitles Freud^[6] traditsioonilistes kultuurides esinevaid nähtusi, nii kui intsesti tabu, tundeelu kaksipidisus, animismi ja kõikvõimsuse tunne ning Oidipuse kompleks.“ Freudi arvates väljenduvad iidsetes toimingutes teadvusetu ainesega seotud soovid, vastuolud, hirmud ja tõrjeviisid. Folkloristide meelest vastuolulist tööd, on jõuliselt kritiseerinud, antropoloog Bronislaw Malinowski,^[7] eriti Freudi arvamust, et Oidipuse kompleks on oma olemuselt kõike kultuure kaasa haarav^[8] (Dundes, 1992, pp. xiii)^[9].

Psühhoanalüütilise antropoloogia enim tundud esindaja Ungari psühhoanalüütik Géza Róheim, oli esimene psühhoanalüütikute hulgas, kes kogus, aastatel 1928-1931 etnograafilist ainest välitöödel Austraalia keskosas, uurides põliselanike totemismi ja kütikultuuri. Rikkaliku antropoloogilise ja folkloori alase ainese sidus Géza Róheim psühhoanalüütilise teooriaga. Dundese (1992, lk. xvi) sõnul osutus kurvaks tõeks, et Róheimi töö tulemused, tänu antropoloogide ja folkloristide rõhutatud antifreudistlikule suhtumisele, nendeni ei jõudnud. Kuigi Róheim kirjutas suurema osa oma töödest folkloorist, ei olnud teda folkloristide jaoks olemaski. (Dundes, 1992, lk. xvii). Ernest Jones (1951) esines Londonis 1928. aasta 25. septembril ettekandega „Psühhoanalüüs ja folkloor“ Inglise Folk-loori Ühingu 50’nda aasta Juubelikongressil^[10]. Kongressil tegi ettekande ka Géza Róheim teemal „Emake Maa ja päikese lapsed.“ Paraku ettekannetest mingit mõju inglise folkloori õpetlaslikkusele ei sündinud.“ (Dundes, 1992, lk. xiv) Ernest Jones (1951, lk. 1) alustas oma ettekannet Londonis järgmiselt, „Väga suuremahuline ja omanäoline panus folkloori teadusesse psühhoanalüüsi poolt viimasel kahekümnel aastal, on jäänud peaaegu täielikult folkloristide poolt märkamata.“ Antropoloogiaga on veel seotud olnud psühhoanalüütikud Ernest Jones, Theodor Reik ja Otto Rank ning psühholoog Bruno Bettelheim.

Psühholoog Bruno Bettelheim^[11] analüüsis muinasjutte samal viisil kui psühhoanalüütik. „Bettelheimi meelest peitusid muinasjuttudes lapsepõlve hirmud, ärevused, segadused ja raskesti lahendatavad vastuolud. Olles küll ainult loovad mõttekujutused sündmustest, mida tavalises elus ei juhtu, aitavad need siiski kaasa lapse arengule. Muinasjutud väljendavad lapsele selgelt teadvusetu meeleosa senitundmatut ehk ainest, mis pole silma torganud, ilmutavad lapse hingepiinu ning vihjavad ihaldatud soovidele. Bettelheim pakub lugudele ja lugude jutustamisele vaimujõulise ehk psühhodünaamilise suhtlemisviisi, laste ja muinasjutu tegelaskujude vahele. Sõnade abil loodud kujuteldav maailm pakub lapsele tähendusrikka teise võimaluse võrreldes tegelikkuse kalkusega.“ (Ben-Amos, 1994, lk. 529)

Meelesõõlajale silmi avavaks aineseks võivad olla folkloristide tööd, kus uuritud inimeste meeleseisundid on lähedased psühhootilisele. Kuna psühhootilisus on ürgpärivuslikult omane ka kaasaegsele inimesele, ning sagedane aines meelesõõlaja töös, siis võivad need tööd olla abiks tänapäeval meelesõõlajale.^[12]

Folkloor psühhoanalüüsist.

Millist mõju on avaldanud psühhoanalüütikute üritus ühist keelt leida ja koostööd teha igermaani folkloristidele. Folklorist Dan Ben-Amos (1994, lk. 509) on öelnud järgmist: „Psühhoanalüüs ja folkloor on teineteisele ebamugavad ja rahutud voodikaaslased. Iga psühhoanalüütiline tõlgendus paneb folkloristid väänlema ning pöörlema. Nende vastutoime ulatub kaksipidisest heakskiidust kuni sõnaselge põlguseni. Psühhoanalüütikud aga omalt poolt on liialt väledad sellist vastutoimet võtma kui eitust või vähemalt muinasjuttude „tõelise“ tähenduse vältimist.“

Prantsuse psühhiaater ja psühhoanalüütik Eric Smadja (2011, lk. 985) kirjeldab suhteid antropoloogidega järgmiselt: „Viis kuidas antropoloogid saavad aru Oidipuse kompleksist, on sobiv näide sellest, kuidas nad psühhoanalüüsist üldse aru saavad. Arusaamine hõlmab selgepiirilise vastutoimete võrgustiku, mida iseloomustab võhiklus, vääriti mõistmine, moonutamine ja teatud ainese väljapraakimine. Artiklis on Smadja uurinud mõttevahetust Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Briti antropoloogia kaks dominantset kuju, William Halse Rivers Rivers (1864-1922) and Charles Gabriel Seligman (1873-1940), olid Freudi töödega tuttavad, kuid ei nõustunud Freudi lapseea suguelu käsitlusega. Siiski võttis Seliman Freudi lähenemise proovimiseks nii hospidalis kui etnograafilistes uurimustes. Oluline vastaseis tuli Bronislaw Malinowski’lt (1844-1942) peale välitööde lõpetamist Trobriandi saartel (1915 – 1918), kes kannustatuna oma õpetajast C. G. Seligmanist, rakendas Freudi teooriat välitöödel, et veenduda Freudi teeside kehtivuses Trobriandi saare asukate peresuhetes. (Smadja, 2011, lk. 988). Malinowski kinnitas, et kuigi saarel valitses suguline vabadus, siis ei vastanud laste suguline arenemine Freudi teooria arengujärkudele (puudusid päramise iharuse (anaalne) ja varjatud-varitseva sugulise iharuse (latensi) ajajärgud). Malinowski lisas, et kuna füsioloogilise isaduse osas valitses teadmatus, siis puudus ka oidipaalsete suhete põiming, ning seetõttu ei saa oidipaalsete tunnete kogum olla universaalne nähtus. Küll esines asukate peresuhetes matrilineaarsele kogukonnale omane suhete põiming, kus poisi verepilastuslikud ihad olid suunatud õele, ning vaenulikud tunded ema venna vastu. (Smadja, 2011, lk. 989). Folkloristide uuringud, seavad kultuurierinevuste esiletoomise kaudu kahtluse alla Freudi väite, et Oidipaalne vastaseis on omane kõikidele kultuuridele. Need kahtlused ei lükka ümber psühhoanalüüsi oidipaalset teooriat ega ka võimalust kasutada teooriat kui eeskuju peresuhete mõistmiseks.

Takistustena vastastikuses mõistmises mainitakse veel uurimisobjektile lähenemise erinevusi, (antropoloogid keskenduvad sotsiaalsele, psühhoanalüütikud individuaalsele) (Perelberg, 2015, lk. 95) ja asjaolu, et psühhoanalüütilisi oletusi ei ole võimalik uurida välitöödel (Perelberg, 2015, lk. 121). Smadja (2011, lk. 1005) arvab, et vastuolud antropoloogide ja psühhoanalüütikute vahel on pigem ideoloogilised kui teaduslikud. Mõlemad teadused on inimeseteadused, jagavad ühist uurimisobjekti, millele on omased teadvusetu meel ning kultuuri eripära. Mõlemad teadusharud on võimelised andma teineteisele täiendavat arusaamist inimese olemusest. Kuid tõeline teaduslik kahekõne saab aset leida vaid siis, kui seda toetub vastastikune usaldus ning piisavad teadmised partneri maailmavaatest, leplikkus ideoloogia vallas ning vabadus vastastikuste projektsioonide haardest.

Kasutatud kirjandus:

Ben-Amos, D. (1994). Bettelheim among the folklorists. Psychoanalytic Review, 81(3):509-535

Dundes, A. (1992) Introduction. In. Roheim, G. Fire in the dragon and other psyhoanalytic essays on folklore. Princeton, New Jersey: Priceton University Press, pp. ix-xxvi

Freud, S. (1913). Totem und Tabu. GESAMMELTE WERKE: IX, 3-195. Imago Publishing Co., Ltd., London.

Freud, S. (1991). Das Motiv der Kästchenwahl. (1913), . GESAMMELTE WERKE: X, 2-457. Imago Publishing Co., Ltd., London, 24-39.

Jones, E. (1951) Psycho-Analysis and Folklore. In: Essays in Applied Psychoanalysis. Vol. II Essays on Folklore, Antropology and Religion. London: The Hogarth Press Ltd and The Institute of Psycho-Analysis, pp. 1-21.

Loorits, O. (1951) Eestluse elujõud. Stockholm: Tõrvik

Perelberg, R. J. (2015) Murdered father, dead father. Revisiting Oedipus complex. London & New York: Routledge

Róheim, G. (1947) Introduction: Psychoanalysis and antropology. In. Psychoanalysis and the social sciences, vol 1. Ed. G. Róheim, New York: International Universities Press, lk. 9-33

Schmideberg, M. (1930) The role of psychotic mechanisms in cultural development. International Journal of Psycho-Analysis, 11:387-418

Smadja, E. (2011). The Œdipus complex, crystallizer of the debate between psychoanalysis and anthropology. International Journal of Psycho-Analysis, 92(4):985-1007

Erinevad mõtted on kogunud ja üles kirjutanud ning kokku seadnud Ants Parktal 26. detsember 2018/ 10. juuli 2019/19. oktoober 2019/ 2. november 2019/ 30. november 2019/ 20. detsember 2019

[1] Psychoanalytic Electronic Publishing PEP-Web 2018.

[2] Kuri vägivald = agressioon. Folklorist Oskar Looritsa (1951) meelest tähistab sõna vägivald elujõudu, kahju tegevat elujõudu sobiks nimetada kurjaks vägivallaks.

[3] Klassikalise psühhoanalüütilise teooria järgi ei ole lapsepõlv õnnelik, kuna lapsel tuleb pidevalt toime tulla teadvusetus meeles peituvast sugutungis ja kurjast vägivallagast sirguvate vaenavate koletistega ning tegelikkuse teadvustamisest tuleneva püsiva ilmajäämisetundega. Õnnelikuks teeb lapsepõlve valusate läbielamuste unustamine, ning unustamisest sündinud möödunud aja süütu loomuse tunne.

[4] Alan Dundes, (1934-2005) ameerika folklorist.

[5] Géza Róheim (1891-1953) ungari psühhoanalüütik ja antropoloog.

[6] Samal aastal kirjutas Freud folkloori vallas ka loo „Das Motiv der Kästchenwahl,“ milles viidatakse eesti rahvuseeposele „Kalevipoeg.“

[7] Briti psühhoanalüütik Ernest Jones (1879-1958) on väitnud, „…et, professor Malinovski väljendas mulle elavalt oma kahetsust, et ta ei teadnud mitte midagi psühhoanalüüsist enne oma uurimusi.“ (Jones. 1951, lk. 154).

[8] Osa psühhoanalüütikuid käsitleb oidipaalsete kompleksi kui kõikidele kultuuride peresuhetele omast kõikehaaravat nähtust ning osa kui üht viisi, kuidas mõelda peresuhete üle.

[9] Kuigi tema töödes oli vastuolulisust, oli Malinowski siiski Geza Róheim’i (1947) sõnul esimene välitöid tegev antropoloog, kes tõhusal moel kirjeldas Uus-Guinea Trobiandi hõimu sugu- ja kooselu viise.

[10]https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/0015587X.1927.9718795?needAccess=true&journalCode=rfol20

[11] Bruno Bettelheim, (1903-1990) austria-ameerika psühholoog.

[12] Näiteks briti-ameerika psühhoanalüütiku Mellita Schmidebergi uurimus (1930) psühhootilise meele toimimisviisidest erinevates kultuurides