Psühhoanalüüs ja meelesõõlamine

Igermaani psühhoanalüüsi ja sugri meelesõõlamise ürgavast vahekorrast1.

1.Eessõna.

Järgnev lugu on ajendatud küsimusest, kas on võimalik igermaani psühhoanalüüsist ja sugri rahvapärimusest kokku kududa eesti keelne psühhoanalüüs ehk meelesõõlamine? Vastust otsin briti meelesõõlaja Wilfred Bioni2 ja Uku Masingu mõtetest ning rahvaluuleteaduse ainesest. Sugrilase meeleilma sügavamat, peidetud olemust lahti harutades, püüan siduda eesti keele- ja meeleilma võõrkeelse psühhoanalüüsi tarkusega. Käsitlusviis on inimesekeskne, toetub Uku Masingu mõttele ristiusu eestipärasuse teemal: „Iga keelkond on meelkond, seega igal oma valik tõiku, oma maailm ja oma viis neid tõiku kududa võrguks, mille sõlmed on suhtekeskused ja aknad vastuvõtuks väljast. Väline on edastatav üksnes kunagi kujunenud teid pidi.“ (Paul, 1992, 1400)

2. Kaasaegse meelesõõlamise nägemus meeleilmast.

Ürjeks tutvustan võõrkeelset psühhoanalüüsi Briti meelesõõlaja Wilfred Bioni mõttetöö kaudu. Bioni ainulaadne käsitus keskendub tunnete tõepärasele mõistmisele. Eelkäijate, Freudi ja Kleini teooriaid kasutab Bion peamiselt oma seisukohtade selgitamiseks. Bioni arvates ilmuvad võimalused tundetõe3 otsimiseks meelesõõlamise tunnis. Teadvuse ja alateadvuse vastandlikkust näeb piiritletuse ja otsatuse vastaseisuna, milles tunded lõimetuvad4 suhetes tegelikkuse ehk välise reaalsusega. Mida enam ilmub selgust tunnetesse, seda arusaadavam on tegelikkus. Selgus sigitab mõtlemisse muundusi, viib arusaamised alateadvuse otsatusest teadvuse piiritletusesse. Kusjuures piiritletus ei tähenda sulgemist või sulgumist, vaid mitmekülgsete uute võimaluste avanemist piiritletus olekus. Kliinilises töös on eriti oluline silmas pidada, et avastatud piiritletu ei lämmataks omakorda otsatut.

Uue avastamise seostab Bion kahesilmi nägemisega, kus vaistlik tunnetus ja teadvustatud arusaamine uurivad tundeid binokulaarselt nii olevas kui puuduvas aines. Uue otsimine meelesõõlamises leiab aset rännakutes ülekande sõõlamise rajal, kus sõõlatava tunded on ühe jalaga minevikus ning teisega olevikus. Näiteks võib ka matemaatiku tärkav avastus, teadvusetus meeles juba olemas olla, kuid teadvusesse jõudmine nõuab veel alateadvuse mõttetööd unenägudes või ilmsi. Sugrilase kahesilmanägemist rikastab animistlik mõtlemine, mis avardab teadvuse ja alateadvuse silmis vaadet iseendast ja ümbrusest, kuna ka elutu võib olla elus. Kahesilmi nägemise erinevatest vaatenurkadest sünnib uusi lahknevusi, kujuteldavaid ja mõeldavaid lätteid uuteks tõekspidamisteks koos võimalustega õppimiseks saadud kogemustest.

Bion ei näe teadmise lättena, alateadvuses peituvate ürgjõuliste erootiliste ja hävitavate vaistudega seotud tunnete teadvustamist ega püüa taastada ka kaotatud mõnu. Bioni meelest häirivad inimese elu eelkõige lapsepõlvest pärit varased tunded, milliseid ema ei olnud võimeline tarima5. Moonutatud tunded, mis lapse alateadvusesse tagasi paiskusid, tajutuna nüüd kui veidrad pentsikud esemed6, kasvatasid segadust alateadvuses. Muundumistes on Bioni arvates otsustav, ilmajäämise valust sündivate kannatuste talumine. Võime taluda kaotusvalu, loob aluse mõtlemisele ning toob selgust tunnete segadikku. Tõe otsimine on piinav, sest nurjumine (frustratsioon) ilmutab end nii uue leidmisel kui vana alles jäämisel.7

Bioni arusaamist muundumisest avab Kanada meelesõõlaja Lopes-Corvo (2006, 193) järgmisel viisil. Selguse loomine algab tõestamata oletuse (definitory hypothesis) määratlemisest, milles püütakse ühendada uuritava nähtuse (müüt, tunni aines, sõõlatava poolt või sõõlaja tõlgenduses öeldu) erinevaid külgi. Võrdkujutamises sündinud sõnaga kaasneb tahes tahtmata võrdkujustatud ainese osaline eitamine, sest öeldes, et miski „on“, ilmub esile ka see, mida ta „ei ole.“ Siinjuures on oluline mõista, et sõnadel on nii teadvustatud kui teadvustamata tähendused. Uudse lõimelõnga8 sigitamine toob küll meelde selgust, kuid katkestades sideme olemasoleva teadmisega ka kaotuse. Kusjuures uut võrdkujustatud „nii on“ saab vastu võtta vaid siis kui nurjumist talutakse. Kui aga uudsusest johtuv pinge on talumatu, võib „ei ole“ sünnitada vastupanu ning eituse „et mingi asi on“ olemas uuel viisil. Lopes-Corvo (2006, 194) valgustab vastuhaku olemust meeleilmas järgmiselt: „Olukord sarnaneb väikelapse võimatusele taluda võõrutamist, kui tema vaimu valitseb rinna kaotus. Kõike seda, mis kaotusest on alles jäänud, ei suuda ta vastu võtta.“ Alles jääb tunne, et „rinda ei ole“ ning uus arusaamine et nüüd „on nii“ ei saa ilmuda. Seisundis „ei ole“ jääb mõtlemine konkreetseks ja nurjumine on lõplik.

Konkreetsus sünnib olukorras kus ihatud rinna kättesaamatus äratab talumatu puudusega koos ka teadvustamata surmahirmu. See on lapse esimene tunne, mis vajab ema poolt tarimist (to contain). Ema poolset lapse surmahirmu talumist, tunde meeleilma ja kehasse vastuvõtmist ja mõistmist. Ema mõtlemine lapse hirmu üle, lapse aistingute omapoolne läbi seedimine ja mürgitustatuna tagasi andmine, muudab surmahirmu lapsele aimatavaks, nähtavaks ja mõeldavaks. Esimesed võrdkujustatud arusaamad saavad nüüd ka lapse mõtlemises oma kohta leida.

Kui ema surmahirmu ära ei tari, võtab laps ikka rinda, kuid sealjuures jääb sündimata mitte ainult võrdkujutamise võime vaid ka tundeid mahutav sisukas suhe ning imemisest saab hädavajalik konkreetne tegevus. Tundeelu ürgab vaid ema poolt loodud tarimissuhtest. Tarimisest tärganud meeleseisund nüüd „on nii“, kätkeb endas ka lapse võimet silmata ja taluda kaotust. Võimest taluda puudust saab omakorda tärgata mõtlemine ja sündida uusi arusaamisi oma tunnetest. Seda vaid siis kui suhtest emaga sigineb meeleilma ka esindus alles jäänud rahustavast emast, kellele toetudes on võimalik iseennast rahustada. Nii kui taim vajab tärkamiseks päikest ja vett, nii vajab ka laps mitte ainult emapiima, vaid sära ema silmades kui kinnitust loodud suhtele, et mõtlemises konkreetsus saaks muunduda mitmetähenduslikuseks.

3. Sugrilase meeleilm meelesõõlamise võtmes.

Varaste juurte juurest liigume sugrilase ja igermaani mõtlemise erinevuse juurde. Masing 1934, 57) näeb siin peamist erinevust viisis, kuidas ollakse ühenduses ümbrusega. Tema meelest on eestlase ühendus loodusega nii tugev, et ta „…ei tunne piire enda ja teda ümbriseva vahel.“ Kui eestlane on loomulikus kontaktis ümbritsevaga, siis: „Aarialasel aga on vajalik kontakt välismaailmaga enne luua ja end kokku võtmata ta ei pääse endast välja. Selle tõttu ta näeb ainult analoogseid omadusi ja nendega piirdubki. Ta võrdlused on ainult selleks, et ratsionaliseerida ja selgemalt väljendada tunne. Eestlane ei püüa seda ja võrrutuse kaudu ta tunne saab hulga udusemaks ja piiritletumaks, kuid just selle tõttu hulga valdavamaks ja tugevamaks. Sest, mida selgem ja mõistusele taibatavam on midagi, seda vähem tal on emotsioone äratavat jõudu.“ (samas, 58) Mõistan Masingu mõtet, et kui sugrilane on mõtlemises nii teadvustatud kui teadvustamata tunnete kaudu ümbritsevaga suhtes, püüab igermaan ümbritseva üle mõtlemises tundeid kõrvale jätta ja leida tõde loogiliselt.

Masing (2004, 153) kirjeldab sugrilase mõtlemisviisi lähemalt. „Kui igermaan püüab toimuvat klassifitseerida (paksendus autorilt), et täpsustada nähtuse kvaliteeti, siis sugrilane väljendab reageeringut (paksendus autorilt) nähtusele. […]„… sugrilane ei eelda (loodus)nähte või eseme tunnetatavust ja defineeritavust, tema sisemuse sõnastatavust, vaid teadlikult sedastab ainult oma muljeid. Ta ei usu ega pea endastmõistetavaks, et tema muljed eksisteeriksid kogetava sees ja selle karakteristikutena, ei täävita oma tajumisi ja tajusid kätkevaks nähteiks ja esemeis enestes.“ Masing seostab sugrilase mõtlemist vaistu ja tundega, kusjuures vaistlik mõtlemine annab ainest alateadvusest ja teadvustatud mõtlemine välisest tegelikkusest. Ka Bion näeb mõtlemist seoses tunnetega. Kulgemist, milles toores aistinguline aines välisest tegelikkusest muundatakse tarimise teel tähendusrikasteks mõteteks, millistest teadvustatuna saavad tundetõe alged, nimetab Bion alfa talitluseks.9 Alfa talitluse olemust mõistab Sandler (2005, 23) kui liikumist elutust ainest elusasse nii mõtlemises, unenägudes kui mälus. Rööpset liikumist võib silmata ka animismlikus mõtlemises, kus elutu võib sugrilase meeles elama hakata.

Masing (Paul, 1992, 1401) on kirjeldanud sugrilase nägemuste muundumise keerukust ja raskusi järgmiselt: „Niipea kui primitiivne inimene hakkas lahutama asju tervikust ja ta keel muutus analüüsitavaks, hakkas ta iga endale silmahakkava nähte või asja puhul küsima „miks?“. Tema analüüsi tulemused pidid õigustama enda olemasolu ja eraldamisaluseid teiste varal, midagi ei tohtinud jääda iseseisvaks, see tähendanuks, et seda pole veel analüüsitud. Seesugune põhjuste otsimine on omane ju lastelegi ja õnnetud on vanemad, kes arvavad, et selles avaldub lapse teadmishimu või „teaduslik huvi“, sest õieti avaldub selles hirm ja süsteemi sund. Iga üksikasi, mille on suutnud eraldada laps või primitiivne inimene, on teataval määral kole, analüüsimise sihiks on haakida ta tuttava külge.“ Masing toob välja mõtte, et uue sündimine on vaevaline, kus vastakuti seisavad uudishimu ja üksi jäämine uuega ning iseenda kaotamine uue ühise osa leidmises. Võib mõista kui oluline on lapseea enesekeskse minatunde toetav arendamine vanemate ja perekonna ning kultuuri poolt, et iseseisev mõtlemine ja jõuline mina sobituks piisava rahumeelsusega suhetesse teiste inimestega. Ja mitte ainult, sest arenev paarisuhe eeldab ka võimet luua suhtes ühine meeleruum, mis ei kuulu ei ühele ega teisele, vaid koos sigitatuna kuulub suhtele.

Masing on sugrilase meeleruumi loomise omanäoliselt armastusega sidunud. „Armastusest tohib rääkida vaid siis, kui kahe inimese vahel tekib näiliselt täiesti irreaalne ja võimatu maailm (ühteaegu olev ja olematu), milles kumbki end tunneb inimesena.“ (Paul, 1992, 1410) Saan aru, et Masing viitab paarisuhtele, kus armastavad paarilised otsivad tundetõde nii iseendas kui suhtes, pidevas arenemises läbi vastuolude, mis sünnivad paariliste teadvustamata meelest pärit ainese kohtumisel tegelikkusega. Sugrilase paarisuhe seostub loodusega, kus inimene on ka suhtes tunnete teel. Masing (1934, 56) on usulisest ekstaasist öelnud järgmist: Eestlane ei näe sellepärast ekstaasis mitte tundmatuid ja suuri asju, mida ta vaevalt kirjeldada suudaks, vaid ta näeb igapäiste nähete ja esemete südamesse, mõistab ära, mis nad on. Kuna ta ei lahku siit, siis maailm kus ta elab, saab erilise tähtsuse, iga põõsas ja rohuliblegi on äkki oluline.“

Suhtes loodusega näeb Masing (1934, 57) ka sugrilase iseäralikku mõtlemisviisi: „Ühendustunne loodusega on nii tugev, et võrdlused tõepoolest pole enam võrdlused, vaid sarnastused.“ Niisugune võrdkujutamine on omane lapse varasele arenemisele ja võime oletada, et sugrilane ei ole seda sidet omas meeles unustanud. Tustin (1992, 136) eristab võrdkujutamise võime arengus kaht astet. Varasemas tajub laps puudutuses teisi esemeid või inimesi samasuse alusel. „Väikelapsele selles toimimisviisis, need objektid, mida me tajume erinevatena, on lapse poolt tehtud ühetasaseks, tundes samasust suu, käe või nahaga.“ Hilisem võrdkujustamine toimub alul pildilisel teel sarnasuse alusel ning hiljem võrdkujutamine võrdsuse alusel sõnalisel teel. Võrdkujustamises, „Üks objekt sisaldab teist, kuid nad ei ole ühetasaseks tehtud.“ (samas) Võrdkujutamises, „…me areneme võrdkujude juurde, mis seisavad tegelike objektide või sündmuste asemel, kusjuures need objektid või sündmused on meist nüüd tükk maad eemal. „Mina“ ja „mitte-mina“ ei põrka enam teineteisega kokku või sula teineteisesse, nende vahel on nüüd sild. Võrdkujude sündimise läbi saab väline tegelikkus juhitavaks ja talutavaks.“ (Tustin, samas, 139) Samas on oluline meenutada, et nii alateadvusest kui aistingutest tärganud tunded, ei too tõde ei meeleilmast ega ka ümbrusest. Toimetulemiseks piisav tõde sünnib vaid tahtest mõelda, iseenda või teise inimestega suhtlemises tärganud tunnete üle.

Enne kui jõuda sõnaliste võrdluste teel võrdkujutamiseni, ürjatab sugrilane oma tundeid loodusega kokku siduma: „Eestlane ei tunne piire enda ja teda ümbritseva vahel. Küll aga sakslane. Kui eestlasel on hää olla, siis ta tunneb end liblikana ja liblikas iseennast ja kõneleb sellepärast ainult liblikast, sakslane võib end samuti võrrelda, kuid ta näeb selle juures ainult üksikomadusi liblikal ja iseendal, mis on sarnased.“ (Masing, samas) Oletan, et kui loodus peidab end nii unenägudes kui ilmsi, on sugrilasel tundetõe leidmine sujuvam ning loomulikum kui igermaanlasel, kes otsib tõde nähtuse äärmusi defineerides. Võrdkujutamises määratletakse nähtuse kaks vastandlikku külge, kus mingi asi „on“ ja mingi asi „ei ole.“ Uus teadmine sünnib loogiliselt, teadvustamata tundeid kõrvale jättes. Vana „on“ omandab uue võrdkuju sündides tähenduse „ei ole,“ mis nüüd on omakorda uus „on.“ Samas on ka loogiline tuletamine tahes-tahtmatult mõtleja enda kaudu ühenduses teadvustamata tunnetega.

Uus tõdemus, mis lükkab vana kõrvale, sigitab alateadvuses katkestuse koos nurjumise ehk frustratsiooniga, kuna uus tegelikkus erineb tundekogemustega seotud oodatust, kus oodakse uues ikka tuttavlikku ja teada olevat. Uut otsides püüab teadvus säilitada meeleilmas tasakaalu teadvustamata ja teadvustatud tunnete vahel. Uue ilmumine sünnitab ärevust, ning tasakaalu taastamine nõuab pingutust ja tahet mõelda ka ärevust sigitavate tunnete üle. Häiritud tasakaalus ilmutavad end alateadvuses ka möödunud haavavate kogemustega seotud tunded, mis omakorda suurendavad ärevust. Nurjumine seostub mitte ainult uue ja võõraga, vaid uue ilmumine muudab mõtleja nägemust iseendast, kes ootamatult ei olegi enam see kes ta oli enne. Arvamus iseendast, kes teab asendub nüüd tõdemusega iseendast kui inimesest kes ei tea ega teadnud ja kõigutab enesehinnangut. Oletan, et sugrilane tuleb meeleilma ümberkujundamises uuega paremini toime kui igermaan, sest mõtte kulgemises on jätkuvust lihtsam alal hoida, kui loodusega seotud sujuv üleminek uuelt vanale aitab taluda siginenud ärevust.

Kuidas paratamatult siginevast tunnete kaosest iidsel ajal selgust saadi? Kaos tunnetes on loomulik nii elumuutuste siirdealadel kui ka ränkades katsumustes, mil meel läheb arust ära. Pöördudes esivanemate tarkuse poole küsin, kas pärimuskultuuri poolt hoitud esivanemate meel sai eksiteele minna või laguneda, kui kombed, tavad ja uskumused andsid eluraja tundeelu kulgemisele ning iseenda loomusele kindlad piirid? Sugri pärimuskultuurist võime leida näiteks seto lauliku Anne Varbna lugulaulu „Koolulaulu,“ kus neiut, keda valdab surmahirm naiseks saamise ees,10 toetavad sobivad siirderiitused, mis aitavad lahkuda neiupõlvest ning liituda naiseliku meeleilmaga.

Animism, mis sidus inimese ühte elusa loodusega11, põimides salatajusse peidetud teadmatuse sobivasse lõime teadvuse kogemustega, annab võimaluse ka isiklikuks arenguks. Olles piiratud välise tegelikkuse poolt tavade ja kommetega võimaldas salatajus peituv aines säilitada isiklikku vabadust, kus animistlik mõtlemine aitas sigitada isikupäraseid arusaamisi looduse elamisest. Rahvaluuleteadlane Merili Metsvahi (2020, 82) kirjutab rahvajuttu „Naine libahundiks“ sõõlates, kuidas tütarlapsest naiseks muundumise siirderiituses aitab naise hundinahast (neiuks olemisest) välja rahvajutus toetav abikaasa, kes võrdkujuliselt mõeldes esindas naise meeleilmas naiseks saamisel väljakujunevat mehelikku poolt.

Kaos ja segadus meeles, ning vastavad meeleilma toimimist taastavad riitused, kuulusid varasema kogukondliku elu juurde. „Inimkonna arengu vältel on meelelagunemisest sündinud transiseisundid olnud pärisosa kogukondlikest pidulikest kombetalitustest, näiteks šamanismis ning isiklikus plaanis on meelelaost sündinud transiseisundit märgatud ja tunnistatud, kui inimese vastust eluraskustele.“ (Howell & Itzkowitz, 2016, 20) Transi seisundist eesti pärimuses kirjutab Tiina Vähi (2008, 108) järgmist: „Ekstaasile ja raevuhoogudele libahundiks muundumisel viitavad mõned kaudsed näited eesti pärimuses. Räägiti, et inimesele tuleb peale „hundi häda,“ või et ta on „hullu meele pääl“ ning, et selle tagajärjel muundub ta libahundiks.“ Nii pakub pärimuskultuur seletusi segasele meelele, mis aitavad inimest isikliku tegelikkuse juurde tagasi viiva raja taas üles leida. Animismi tariv ja toetav pool ilmneb siin taas võimalusena siduda meeleilma kaos teatud viisil elusa loodusega, kus arusaamatut saab seletada elus looduse kaudu. Inimene võib vahepeal surra ja elusse ärgata, võib joosta libahunti ja saada taas inimeseks.

Kommete raamide, animistliku uskumuse ja iseenda eripärase meeleilma toel võib sugrilane leida oma tunnetele oletatavasti tähendusi juba enne kaose sündimist. Kui lõhe elutu ja elusa maailma vahel puudus ning maailm ümberringi oli ühtmoodi elus kui inimese meeleilm, siis on alati kuskil keegi, kes on ikka elus kellele toetuda, kuigi oma elu üksikjuhuliseks tardub. Ühelt poolt ütleb meele teadvustamata osa, et kõik on võimalik ja teisalt kajavad omandatud kogemusest vastu tegelikkuse piirangud12. Määrav on tundekogemuse tõepärasus ehk vastavus tegelikkusele. Elusa looduse igavesest kordusest pärit mõtlemine toetab seega meeleilmale vajalikku jätkuvust ka mõtlemisest siginenud katkestuses. Mõttekujutlustes saab võimaluste ja piiridega omas meeles mängida, kuid seda siiski vaid looduse poolt etteantud mängumaal. Elukevad toob armastuse küll, kuid loojuv päike viitab igal õhtul surmale.13 Masing (1938, 7) on kirjutanud esivanemate elamise viisist järgmist: „Looritsal on õigus selles, et elati kuidagi sümbiootiliselt. See tähendab, et ei tehtud teravat vahet enese ja ümbruse vahel ning ei vääristatud ymbritsevaid kuidagi võrreldes iseendaga.“

Sugrilane otsib tõde nähtuse erinevates varjundites vaistlikult. Ka sugrilase meeleilma sünnitab uue ilmumine ärevuse, kuid sugrilane tuleb nurjumisega toime teisiti kui igermaan. Animistlik looduse kujund sugrilase meeleilmas tarib uue tärkamisest sigineva katkestusega seotud tunded, mistõttu vaevavat ärevust sageli ei sünnigi. Kui sugrilase animistlikus uskumuses ei liigitu loodus elusaks ja elutuks, vaid kogu ümbritsev on elus, siis võivad nähtused üleminekul „on“lt „ei ole“le omada mustmiljon erinevat tähendust, vastavalt hetke tundeseisundile.

Muundumistega seotud ärevust tarivad päeva ja öö, aastaaegade, erinevate loodusnähtuste kindlas järgnevuses muutused, luues kogemusi ümbrise14 jätkuvusest. Loodus seab eri nähtustele kindlaid piire, mis kajastuvad rahvatarkuses ja kommetes. Nii saab sugrilase mõtlemisse sigineda ka nähtuste elusad ääred ja elavad muundumised äärte vahel. Kevadel sünnib looduses elu, mis lõpeb kui suvel algava küpsemisega, mis omakorda lõpeb sügisese hääbumisega, mis lõpeb talvel looduse vaibumisega vaikellu, mis lõpeb taas kevade tärkamisega.

Sünnib küsimus, kuivõrd on sugrilase mõtlemise ja looduses kulgemised rööpsed, ning kas tärkavate tunnete ning põhjuslike seoste loomine mõtlemises on rööpne looduses toimuvaga. Looduse jätkuvuse kogemine katkestuste kaudu iseenda elu osana, võib luua aluse tundelu rööpsele kulgemisele nii looduse kui iseendaga, koos võimega taluda paremini uutest teadmistest sündivate katkestuste pinget. Kui rööpsus loodusega on osa sugrilase mõtlemisest siis kokkuvõtvalt tarib ugrilase uue tärkamisega kaasnevat nurjumist alul ema, ning hiljem lisandub kogu ümbritsev aigilm.15 Jõuame näiliselt mõistusvastase järelduseni, et mida enam sugrilane on üksi, seda enam on ta koos elava ümbrisega. Mõistusvastasus hajub kui näeme sugrilase tegemisi ja tundmisi loodusega ühtekuuluvatena. „Eestlane on igal puhul kontaktis välismaailmaga, teda ei lahuta sellest muu kui ta „mina“ membraani taoline piir, mis katkeb siis, kui ta sisemus äkki on korras. See pole jõupingutus, vaid tuleb iseendast.“ (Masing, 1934, 58) Siit sünnib uus küsimus, kuidas sugrilane üldse mõistab teisi inimesi nende olemust ja olemasolu? Oletan, et mitte indiviididena vaid kui ühe osana elavast loodusest, loodusnähtusena, nii kui iseennastki.

Suhe loodusega on sugrilasel oodatu (pre-conception) näol ürgpärivuslikult (fülogeneetiliselt) meeleilmas kaasas, nii kui ka oodatud tariv ja hoidev ema. Tundeelu arenemine suhtes emaga ja taluelust sirguva looduslähedusega kulgeb rööpselt. Ema poolt loodud ja looduse loomulikus ümbrises ei ole tunnetega täidetud sõnad, „on“ ja „ei ole“ lapsele teineteisest eristatavad. Sünni järgselt on lapsele nii ümbritsev ema kui loodus tajutud osana iseendast. Kuid järk järgult saab oodatust oodatav (preconception) koos nende vahelise eristamisega. Ürgsest aimdusest liigub lapse suhtesse tema jaoks olematu ema ja loodusega ning seejärel tasapisi eristudes nii emast kui loodusest ja iseenda minatunde sündimiseni juba ka suhtesse ema, isa, teiste lähedaste ja ümbruskonnaga. Tundeelu arenemine saab alguse tunnetest nõretavatest tähendustest, kuid liigub edasi läbi võrdkujutamise ja võrdkujustamise üha enam isa poolt pakutud kuiva loogilise teadmise suunas. Tundetarkuse leidmine ei tähenda tunnete tundeid esindavate sõnade mahlakuse ja mõtete kuivuse vastaseisu, vaid piisavalt elavat ja vastastikust vahekorda vaistliku tunnetuse ja loogilise mõtlemise vahel. Teatud määral võime siin leida sarnasuse suguelu ja mõtlemise vahel, kuna mõlemast suhtest sünnib uus ja senitundmatu.

Igermaanliku psühhoanalüüsi teoorias on kesksel kohal oidipaalse vastasseisu lahendamine ning üleminek kahassuhtest kolmainsussuhtele. Meeleilmas aset leidev emast eraldumine avab võimaluse meeleilma rikastumiseks isa ja teiste inimeste esindustega meeleilmas.16 Oidipaalse kokkupõrke sigitab lapse meelde isa-ema sugulise suhte teadvustamine, mis põhjustab murrangulise muutuse mõtlemises. Sõnad, mis suhtes emaga olid ühetähenduslikud ning seotud vaid tundega olevas hetkes, said isa loogilise mõtlemise toel muunduda mitmetähenduslikeks. Isa tõi nähtusi võrdkujustades ja võrdkujutades17 lapse meelde valusa arusaamise öeldes, et kui miski „on“, ilmub ka see, mida ta „ei ole.“ Lapsel tuli vastu võtta teadmine, et ema ei olegi tema ainus ema, vaid ema võib olla isa naine, talu perenaine, küla laulik, vanaema tütar jne. Võime küsida kas oidipaalne vastaseis sugrilase animistliku laadiga meelde üldse ilmub ning muutust mõtlemises põhjustab? Kahe nähtuse vaheline põhjusliku seose loomine, ei toimu sugrilasel loogilise võrdluse teel, vaid sünnib juba varases lapsepõlves elavas suhtes iseenda ja ümbrusega.

Kui silmas pidada tunnetes selguse otsimise viisi, siis tundetõe juurde igermaan mõtlemise toel nii lihtsalt ei pääse. Kuna äärmuste määratlemine eeldab võimet taluda katkestusest sündivat pinget, võib igermaan liigse ärevuse korral loobuda uue otsimisest ning eemalduda tunnetest võõrandudes elusast elust ning seetõttu tundeelu areng peatuda.

Lugeja võib siinkohal küsida, et kas on siis olemas eluta elu. Meelesõõlaja töökogemus ütleb, et meie kõrval elab üksjagu inimesi, kel puudub tundeelu ning seetõttu nad ei ela ega arene vaid toimivad elutult. Loomulikult on neil inimestel tunded, kuid ühel või teisel põhjusel ei ole nad võimelised oma tundeid teadvustama. Seetõttu puudub ka side alateadvusega, milles peituvad tunded võivad siiski ilmneda tundeelus, käitumises, keelevääratustes, jne..

Kuigi tunnete asemele astub arukas teadmine toimuvast, ei aita see arukus tundetõe otsija enesearengule enam mingilgi moel kaasa, sest kokkupuude teadvustamata tunnetega ehk tunnete segadikuga, kust midagi uut saab sigineda jääb puudu18. Kui keel ei lähe mahlakalt kehasse, siis saab uuest teadmisest kuiv teooria ning ühtesaamine tunde ja mõtte vahel jääb asjalikuks kuid tühjaks toiminguks.

Kui sugrilase mõtlemist täidavad ümbritsevast loodusest pärit kümned või sajad elavad eluta looduse kohta käivad sõnad, pole linlasest („kivi peal elaja“) igermaanil selliseid sõnu enam kuskilt võtta. Seevastu sugrilase mõtlemises ei ole „on“ nii üksikasjaline ja lõplik, vaid omab mitmeid ajas ja ruumis muutuvaid varjundeid. Kui igermaan kogeb kaotust olukorras, kus miski „on“, sest kohe ilmub ka „ei ole“, siis sugrilasele paistab olukord umbmäärasena „nii ja naa,“ ehk „sedamoodi ja teistmoodi“. Vahe võib tulla looduse elustamisest/elustumisest, kus elutu saab olla elus ja vastupidi, ilma et meeleilma sigiks kaotusega seotud surmahirm. Igermaani jaoks ei saa miski olla ühtaegu elus ja surnud. Sugrilane võib umbmäärasusega surmahirmu endast eemale hoida. Sugrilasel on ka surnud lähedastele oma koht elavate elus ning kohtumine nendega hingedeajal osa tegelikkusest. Sugrilane otsib tõde tuhandeid võimalusi sisaldavate äärmuste vahel, toetudes otsingutes vaistliku taju19 ja loogilise mõtlemise vastastikku kasulikule ühendamisele. Sugrilase hingestatud suhe loodusega lisaks suhetele lähedatega, aitab taluda segaseid tundeid ning pilla-palla meeleilma omal sugri viisil, lahti seletada ja tunnetest mõttekangast kududa. Kui ümbrus elab, kas siis poleks mõistlik ka ise kaasa elada20. Mõtestatud kaasaelamine võib muuta tundeelu mahlakaks ning aidata vältida konkreetsust suhetes nii iseenda kui ümbritseva aigilmaga.

Üldmõistete määratlemine muutub oluliseks siis kui on vaja toimuvat sõnastada, mõtestada aistinguid nii iseendale kui teistele arusaadavaks. Sugrilased mõistavad teineteisest enamasti poole sõna pealt, kuigi väljendavad end ebamääraselt. Masing (1934, 58) on öelnud sugrilasele omase vaistliku mõistmise kohta järgmist: „Ühtlustunne loodusega on nii suur, et vahel ei peeta üldse allegooriliselt mõeldud luuletusele anda seletust.“ Kindlat tunnet kandev ebamäärasus, kus inimene ja elus loodus põimuvad ühte, kõnetab sugrilast, kuid jääb võõraks igermaanile, kes otsib mõistmist teisel viisil. Samasugune mõistmatus võib sigineda ka sugrilase meelde, kes püüab mõista võõrkeelset psühhoanalüüsi eesti keeles21. Võõra keele viisil mõistmine ja sugrilase viisi hülgamine ähvardab teekonnaga enesekoloniseerimise rajal, ehk Masingu moodi öeldes asendada eestlase meeleilma ja ümbruse objektiivne peegeldus võõraga. Võõra ideoloogia mõjust on Masing öelnud rahvaluuleteadlase Kristi Salve (1987, 25) sõnul järgmist: „Strukturalism polnud talle ka parimates avaldustes meelepärane. Selle tulemusi pidas ta ühelt poolt triviaalseiks, teiselt poolt aga lausa orjastavaiks.“ Lõhe meeleilma nähtuste sügavamas mõistmises on väiksem psühhoanalüüsi abstraktsete, teoreetiliste tähenduste ülevõtmisel, kuid kooskõlatus, mis sünnib kliinilises töös on seevastu määratu. Vahetu tundeside meelesõõlamises viib nii meelesõõlaja kui sõõlatava kliinilises töös niisuguste sõnade tundetähenduste juurde, mis on omandatud esimestel eluaastatel emakeeles. Seetõttu toob võõras keel ühele osapoolele tahes-tahtmata võimetuse mõista toimuva sügavamat tundetähendust. Loobumine emakeelsest tundetähendusest, selle asendamine võõrast keelest pärit tähendusega ei too sõõlamisse vastastikusust, loob kooskõlatuse ning võõrandab meelesõõlaja iseenda tundeelust. Lisaks eeldab teineteisest arusaamine mitte ainult eestikeelsete sõnade sügavama tundetähenduste mõistmist, vaid ka arusaamist tundetähenduste puudumisest.

Kuidas võõras keeles psühhoanalüüsi õppinud eesti meelesõõlaja saab üldse eesti keeles töötada? Võõrkeelse psühhoanalüüsi eestistamine22 aitab eesti keele sõnadele leida juurde hinge ja vaimu sügavamaid tähendusi ning mõista inglise või saksa keele sõnade peidetud tähenduste erinevusi ja samasusi. Võõrkeele tundetähenduste mõistmise piiratust süvendab asjaolu, et varaste, eriti sugueluga seotud sõnade tundetähendused pärinevad esmasest suhtest emakeelt kõneleva hoidjaga. Nende sõnadega kaasnevad tunded on mõistetavad vaid inimesele, kel on sama emakeel. Inglise ja saksa keelsed varase tundeelu puudutavad sõnad ei saa seetõttu eestlase jaoks olla piisavalt mõistetavad. Kuid võib olla ka vastupidi, kus ka eestikeelesed sõnad on kaotanud kirjeldatava tunde tähenduse, sest on valimatult võõrast keelest üle võetud. Märk enesekolonisatsioonist on eesti keelele ja meelele võõra sõna armastama, tänasel päeval laialt kasutamine kiindumistunde tähistamiseks. Eestlased on kasutanud hoopis sõna hoidma. „Sõna „arm“, „armastus“ on germaani sõna,“ märgib arst Juhan Luiga (1995, 332); „…tüdruk ja poiss teineteist „hoidsid“ (Sõna „armastus“ ei olnud tarwitusel)“, kirjutab kirjanik Märt Raud (1915, 39); Regilauludes ei tunta sõnu armastama ja armastus, küll aga armas ja kallis,“ mainib rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel (2022, 56)

4. Sugrilase toimetulemine kaasaegses kogukonnas.

Tulles pärimuskultuuri juurest tagasi tänapäeva, võib oletada, et vaatamata tänapäeva inimese enesekeskse iseolemise loomulikkusele, võivad ka endised kogukonna poolsed väärtused olla siiski veel olulised. Teadvusetus meeles peituv ürgpärivuslik aines kommetest, tavadest ja kombetalitustest võib inimest puudutada ka tänapäeval, mõjutades tundeid ja käitumist jäljetult.

Tänases Eestis on linnastumine lahutanud eestlase loodusest. Kunagine tuntud-teatud inimeste ühiseluline ümbris (pere, küla, kihelkond) on asendunud võõra ning isikupäratu ümbrusega, mugava kuid kummastavaga. Endiselt meeles mõlkuv iidne side looduse ja sugri kultuuriga, mis eestlasi seob pigem idapoolsete sugulasrahvustega kui eurooplastega, võib harjumatus ümbruses põhjustada segadust. Linnalik eluviis erineb kunagisest ning tavapärasest, milles sugrilane on aistitud ja tajutud ainest läbi mõelnud ning terviklikuks arusaamiseks kujundanud. Kusjuures kunagine teatud-tuntud ümbris on eestlaste ümbert hajunud suhteliselt hiljuti.

Igermaani mõjust, mis ilmneb kivi peal elava eestlase elulaadis, kirjeldab Masing (1934, 55) seoses vaimuliku kirjanduse kirjutamisega järgmiselt: „Mehed ja linnades sündinud on tulvil võõrast ja sellepärast ei suuda neid usklik inimene lugedagi. Nad tunduvad nagu põuas kõrbenud nõmm, kus valus on paljajalu kõndida ja midagi pole näha ega leida. Nad korrutavad selliseid mõtteid, mida Lääne kaudu tunneme piinatutena. Nad ei suuda neid nii väljendada, et lugeja tunneks endale olevat leidnud tõe, annavad ainult olme aga mitte nende sisu, mis tõed teeksid elavaks. Nad ise ei ole selles, mis nad ütlevad ja sellepärast nende sõnad on surnud ja mõtted kusagilt kuuldud või loetud, enamasti saksa allikatest.“ Saan aru, et kirjeldatakse enesekoloniseeritud meeleilma, kus suhtes nii iseenda vaimse töö kui teiste inimestega puuduvad tunded, mis rikastaks ja arendaks inimesi. Tulemuseks on tühine ja imiteeritud intellektuaalne elutu aines.

Varasemalt pärimuskultuuri ja looduse toel meeleilma kogutud kogemused, mis korrastasid sugulised tunded ja suhteid ümbrusega, linnakultuuri ei sobi. Ülemaailmastumises üksi jäänud inimene, seisab silmitsi alateadvuses peituvate vastuoluliste suguliste soovide ja tunnetega, mis ähvardavad isiklikku sugulist ja soolist eneseteadmust lagundada. Isikliku ja ühiselulise kokkupõrkest siginenud tundeid ei aita tarida ka meedia, pakkudes mõistva suhtumise asemel sugri kultuurile võõra ideoloogia arusaamisi. Avalikku, sugueluga seotud hinnangulist toetust või laitust tajub inimene kohatu ja haavava sekkumisena isiklikku ellu, kuna igasugune sugulist ja soolist eneseteadmust puudutav vahendatud ja nimetu arvamus, mida ei vahenda, kas lähedased või head tuttavad, on loomult inimest haavav. Linnalikus eluviisis võivad sugulised tunded tänapäevase inimese meele segi ajada, ning võõrandada keha ja meele teineteisest kui koduse kultuuri toetus puudub.

Tänapäeval näeb nn. arenenud ühiskond keha ja meele suhtes vastandumist, mitte aga vastuolude lahendamisest sündivat tegusat ja arenevat suhet, nii kui tavapärane kogukond vajas. Itaalia meelesõõlaja Riccardo Lombardi (2017, 21) ütleb Platonile viidates järgmist: „ Platon tutvustab keha ja meele vahelist dissotsiatsiooni kui ta ütleb „hoidke end puhta ja selgena“ mis tähendab eraldi kehast, et meel ei saaks „saastatud“ keha loomusest. Niisugune lõhestav arvamine muutus püsivaks läbi lääne intellektuaalse arengu.“ Teisisõnu võib Platoni arvamust vaadelda kui igermaani kaasaegse eluviisi soovi, vältida kehalist laadi23 alateadvuse mõju ratsionaalsele mõtlemisele.

Täiskasvanuna, puutudes usalduslikes suhetes kokku tarimata jäänud tunnete sigitisega, veidralt pentsikute esemetega24 alateadvuses, ei ole inimene võimeline iseenda segaseid tundeid mõistma25. Ärevuse tõttu, ei meenu ka eelnevad kogemused. Kuna meeleilma ei ilmu enam uusi tõeseid ja tähendusrikkaid tundeid, siis tundeside tegelikkusega katkeb ja suhet toidab vaid puudus. Suhet ruumiliseks muutvate tunnete puudusest, ei sünni paariliste koosellu enam piisavalt talutavaid erinevusi. Kui aga puudub ka neljas aja mõõde, tardub suhe kestma igaveseks olevasse hetke. Suhe jääb vaid mõtlemise aigilmaks ehk pärusmaaks, kus arenemisest saab küll ratsionaalselt rääkida, kuid nii paarilised kui suhe ei muutu.

Varasemalt teisendas ja toetas inimese meeleilma loomulikku arenemist pärimuslik kultuur. Alateadvuses peituva ainese vastuolud ja tundesegadused, tariti kogukonna kehaliste kombetalituste (tantsud, muusika ja mängud) ja vaimse suulise pärimuse (rahvaluule, laulude, muinasjuttude, muistendite, vanasõnade, mõistatuste, kõnekäändude) toel. Lisaks korraldas usund „… ühiskonna liikmete käitumist, põhjendas ja kinnistas sotsiaalseid norme.“ (Mets, 2003, 87)

Toore vägivalla ja suguhimu tundeid sai inimene välja elada ja tunda26 maagilistes kombetalitustes, näiteks rituaalses tantsus rütmiliste kehaliigutuste kaudu. Meele selgus ja tunnete isikupärased tähendused ei olnud varasemates kogukondades arvatavasti veel nii olulised kui tänasel päeval. Kogukonna kombed ja kombetalitused, mis toetasid küll inimese iseolemist, allutasid samas ka inimese kogukonna meeleilma terviklikkuse säilitamiseks vajalike väärtuste, kommete, tavade ja käitumisviiside ikkesse. Võib oletada, et inimsuhete loomulikus arenemises muutusid ka kogukonnale üha enam olulisemaks, isikupärased arusaamised ja omanäolised tunded. Kaplinski (1996, 68) kirjutab järgmist „Muiste oli inimestel tarvis vähem pidureid oma soovidele. Sest kuigi neis soovides peitus potentsiaalne oht (seda mõisteti – kui palju sisaldavad muinasjutud hoiatusi ahnuse eest!), ei olnud enamasti võimalik neid soove täita.“ Kaplinski viitab inimese isiklikule valikuvabadusele ja vastutusele ning asjaolule, et ihad ning himud, mis said küll valitsetud suulise loomingu ja kombetalitluste kaudu, pakkusid samal ajal ka inimesele teadmisi himude rahuldamise piiridest ning mõtlemist salatajus peituvate vastuoluliste tunnete üle. Muinasjutud ängasid inimesele ka toetust ja lohutust, pinge leevendamiseks, mida isegi mõistlik loobumine kaasa tõi. Bion arvab, et mõtlemisvõime saab alguse puudusega toimetulemisest. Võib oletada, et kui kogukonna vajadused on piisavalt rahuldatud, saavad üha enam esile tulla ka inimese iseenda vajadused. Kuidas jagada ennast kogukonnaga, millised on minu isiklikud vabadused pärimuskultuuri raames? Kuidas tulla toime ühise ja isikupärase vastasseisust sündiva puudusega? Ilmselt on lahendus isikliku vabaduse tunde kujunemine meeleilmas. Meelesõõlaja näeb isiklikus vabaduses eelkõige võimet valitseda ise oma tundeid, mis ei tähenda muud kui tarida oma ihadega seotud teadvustatud ja teadvustamata ainest, kogukonna hoidva pärimuskultuuri toel.

Bioni mõtted tundetõe otsimisest kõlavad kokku pärimuskultuuri kommete ja tavadega, mis toetasid inimese tundeelu arenemist, hoides inimest ühtlasi ka kogukonnaga ühisel lainel. Tunded omandasid kombetalituste kaudu maagilise tähenduse, sidusid inimese nii kogukonna kui ka animismi kui kõrgema jõuga. Vajadus tundeid meelest välja tõrjuda puudus, ning meelelagu oli osa loomulikust meeleilmast, kuna sai hoitud sobival viisil suhteliselt muutumatu ja turvalise ümbruskonna poolt: perekond, kogukond, loodus. Meeltesegadus, mis inimese elu ülemineku ajajärkudel tekkis, tariti siirderiitustes pidulike kombetalituste käigus, väljakujunenud kommete toel. Vaimseid häireid, nii kuidas neid tänapäeval nähakse, tol ajal ei esinenud. Kui ümbruskonna muutumine tõi inimese meeleilma üha enam talumatut suguhimu ning tapvat viha, ning ühtlasi ka suuremat segadust tunnetes, siis oletatavasti kujunesid kogukonnas vastavalt ka uued ja sobivamad hingelise „kolikambri“ korrastamise kombed. Kogukondliku hingelise ja vaimse hoiu kõrval andsid abi ka ravitsejad, nõiad, šamaanid jt.. Võib-olla niiviisi nihkusidki kombetalituste rõhuasetused algselt instinktiivselt käitumiselt üha enam inimese iseseisvale mõtlemisele oma tunnete üle.

Tänapäev on inimese meele mitte ainult segaseks ajanud ja vaid segadusega üksi jätnud. Bion räägib tunnetega seotud tõestest tähendustest, mis aitavad suhetes tekkinud keerulisi lahendamist vajavaid olukordi mõista ja lahendada. Kuigi pärimuslik kultuur on alalhoidlik, arvan, et pärimuslikud kombetalitused arenevad kooskõlas inimese meele ja vajadustega. Seevastu pöördelised sündmused kogukonna elus (sõda, katk jne.), mis kogukonna elu suurel määral kahjustavad või isegi hävitavad, loovad inimese jaoks täiesti uue olukorra. Endiste kombetalitustest kadumine ning uute puudumine võib inimese jätta sel määral iseenda meelesügavuste tumedate jõudude valda, et tekivad toimetulemiseraskused või vaimsed häired. Muutunud elu-olu, avab teisalt ka uusi radu iseseisvaks mõtlemiseks ning uute lahenduste leidmiseks. Keeruline ajalugu on kujundanud eestlase meeleilma omanäoliseks, milles leidub piisavalt, nii hingeilma peidetud sügavustest välja kasvavat hullust kui ka iseseisva mõtlemise tarkust.

5. Kokkuvõte.

Kuigi Bioni teoorias ei leidu viiteid folkloorile, annavad tema mõtted meelesõõlajale juhatust eesti rahvaluuleteadlaste poolt kogutud ja läbitöötatud ainese kasutamiseks, eestlaste ja teiste soomeugri rahvaste kommete, uskumuste ning meeleilma üle mõtlemiseks. Bion ei lahuta teadmise puhtuse nimel on keha ja meelt teineteisest, vaid otsib tõde kehast ürgavast tundesegadusest, mis sigineb igas arenemise aigilmas. Mõistuspärase tõe otsimise, on Bion asendanud ürgse ja inimliku meeleilma, tunnetele toetuva toimimise mõistmisega. Keha ja meele kooskõlalisuse olulisus, seda eriti ürgpärivuslikus tähenduses, võimaldab luua seose Bioni teooria ja sugri kultuuri vahele. Bioni sõnum nii meelesõõlajale kui ka igale elavale inimesele, seisneb tunnete üle mõtlemise väärtustamises, ning hoiatuses, ülearuse mõistusepärasus sulgeb inimeste tundetu psühhootilise meeleosa vangiks. Liigse intellektualiseerimise eest psühhoanalüütilises teoorias, viitab Lombardi (2017, 22) Freudi hoiatusele järgmiste sõnadega: „…on oht kui hülgame sõnade suhted teadvusetus meeles olevate esemeliste esindustega, siis tuleb tunnistada, et meie filosofeerimine muutub mitte teretulnult sarnaseks skisofreenikute kõneviisiks.“ Sugrilasena sõnastan Freudi mõtte järgmiselt: „Kui libiido läheb sõnadest kaduma, kaob keha isukus ning alles jääb vaid kuivade sõnade tühi krõbin.“

1 Mõisted psühhoanalüüs, psühhoanalüütik ja analüüsitav on eestistatud vastavalt mõisteteks meelesõõlamine, meelesõõlaja/sõõlaja ja sõõlatav

2 Wilfred R. Bion, (1897-1979) psühhoanalüüsi lähtejuurteni uuendav briti meelesõõlaja.

3 Piisavat teadvustatud arusaamine iseenda tunnetest olevas hetkes. Näiteks Uku Masingu arusaam „Inimene ei tohi tunda kaasa enne armastust, sest ilma ta irvitaks.“ (Paul, 1992, 1394)

4 Sünnivad ja arenevad

5 Tarima: ema võime silmata, vastu võtta ja ära seedida lapsele arusaamatud tunded ning need lapsele arusaadavatena tagasi anda. Vt. https://www.psyhhoanaluus.ee/containing-tarimine/

6 Veidralt pentsikud esemed: Ema poolt tarimata jäänud tunded, mis pöörduvad tagasi lapse meeleilma inimliku värvingu kaotanud esemetena. Vaata tähissõna saamislugu: https://www.psyhhoanaluus.ee/bizarre-objects-veidralt-pentsikud-esemed/

7 Loe lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/toe-tunnetamise-piinad/

8 Lõimelõng – kanga lõimeks mõeldud, lõime moodustav lõng. Lõimelõngad jooksevad piki kangast. (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (EKSS) ilmavõrgus, 10.02.23

9 Vaata lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/alfa-talitlus-alfa-funktsioon-beeta-osised/

10 Vaata lähemalt seto rahvaluuleteadlase Andreas Kalkuni poolset regilaulu sõõlamist: Kalkun, A. (2001) Anne Varbna „Koolulaul“ kui mäss. Regilaul – keel, muusika, poeetika. T. Jaago ja M. Sarv toim. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk. 333 – 347.

11 Kuhu soomeugri uskumustes kuulus nii elus ja eluta loodus.

12 Siin ja edaspidi pean kogemuse all silmas mitte ainult teadvustatud tegevusest tulenevat kogemust, vaid eelkõige tundeeluga seonduvat, milles arusaamised sünnivad suhetes.

13 Miks peaks kriitiline lugeja eelpool öeldut uskuma? Ega peagi, sest eesmärk ei ole igermaani moodi eelpoolöeldu tõesust argumenteeritult tõestada. Eelpool väidetu on ainult mõtteline liikumine teadvustatud meele ja alateadvuse segaduste vahel. Ainus lootus on, et lugejale kaasa mõtleb ja seeläbi ka midagi uut tema meeleilma sünnib. Meelesõõlaja mõtlemine tugineb nii teoreetilistele arusaamistele inimese meeleilma olemusest ja toimimisest kui ka kliinilise töö mõtetes ja tunnetes kogetule. Kuid peamiselt siiski hetkel alateadvusest esile ilmuvale ainesele. Meelesõõlaja vaimne töö, mis pealtnägijale soolapuhumisena paistab on tegelikult tõsine vaimutöö, kus kaosest selgust püütakse leida. Briti meelesõõlaja Donald Winnicott on öelnud, et meelesõõlamine on tavaline suhtlemine, millest võivad sündida imelised tagajärjed. Meelde turgatavad siinkohal eesti imemuinasjutud.

14 Kasutades sõna ümbris viitan ümbruse vahetu mõju olulisusele meelevõimetele kui vaistliku taju allikale.

15 aigilm ajajärk; maailm `nüüdene aigilm om raesun; nüid om kikk uus aigilm maa pääl Trv; ajailma om paĺlu `muuten, arenen Hls; nüid ei ole änäp si̬i̬ aigilm nõnda rumal; et si̬i̬ aigilm ninda kitsass om Krk. (Eesti murrete sõnaraamat ilmavõrgus 27.11.22)

16 Meelesõõlamises peetakse siinkohal silmas suhte ürjet ja kulgu meeleilmas, mille käigus kujunevad järk-järgult meeles esindused ja kujundid, teisest inimesest, iseendast suhetes selle inimesega ning nende suhetega kaasnevatest tunnetest.

17 Võrdkujustamine kui varasem sümboliseerimise viis, mille laad on pildiline ja võrdlemine sarnasuse alusel. Hilisemas võrdkujutamises leitakse võrdkuju võrdsuse alusel.

18 Niisugune arusaam igermaani mõtlemisest iseenda üle tuleneb erialases õppimises saadud kogemustest Ameerikas, Soomes ja Hollandis, ning kliinilise töö kogemusest Ameerikas ja Eestis töötades Lääne Euroopast pärit sõõlatavatega.

19 Uku Masing (Paul, 1992, 1399) vaistust: „Intuitsioonid on tõeliselt oletatud üksiknähete seni veel tundmatud seostamisvõimalused.“

20 …“Kõik inimesed söövad põõsaid, linde, lilli:/ yks närib kivi, teine neelab merevahtu/ ja mõni kuulab ritsikate väsind pilli./ Võim asjade ei nende verest siis teps lahtu,/saab lapsiks, seguks ohakaist ja samblas puudest,/ või karikakraist, paest ja pehmeist lemmelehist./ Keeb välja liitund mahlu nende nõrgust suudest/ ja mõrkjaid lõhnu hoovab raasulisist kehist.“…“Pyyan armastada asju.“ (Masing, 2000, I, 285)

21 Masing on kirjutanud: „…iga keelkond on ühtlasi meelkond, tähendab, et iga keelkonna mõtlemisviis, selle reaalsus erineb alati mõneti teiste omadest. Hinnangud ja hinnangute süsteemid erinevad ning ühelgi keelkonnal pole võimalust „peegeldada“ objektiivset reaalsust täielikult, ammugi siis objektiivselt.“ (Masing, 1981, 119)

22 Eestistamine – eestiliseks muutmine (Saareste, 1958, 1-125)

23 Prantsuse meelesõõlaja Didier Anzieu hindab ümber Lacani moto „teadvustamata meel on struktureeritud nii kui keel“, ning sõnastab tõsiasja, et „teadvustamata meel on struktureeritud nii kui keha“. (Tsolas, 2018, 2)

24 Vt. Joonealune märkus 6, lk. 2

25 Pean silmas suhetega seotud mõtlemist, kuna suhte arenemiseks on tunded ja nende jagamine teineteisega tarviline. Ümbritsevas maailmas toimuva üle mõtlemine, mis toob meeleilma arusaamise tegelikkuse, ei saa toimuda ainuüksi tunnetele toetudes, vajalik on ka ratsionaalse teadmise ja loogilise mõtlemise jõudu.

26 Varasemale esivanemale oli ellujäämiseks vajalik instinktiivselt reageerida ja seejärel mõelda, et kogetust kogemus vormida. Ka tänapäeval toimub tundeelu arenemine samal viisil, kuid kogukonna töö tunnete tarimisel teeb ära perekond, ema ja isa.

Allikad:

Howell, E. F., Itzkowitz, S. (2016) From trauma-analysis to psycho-analysis and back again. In. The dissociative mind in psychoanalysis. Understanding and working with trauma. E. F. Howell & S. Itzkowitz Eds. New York & London: Routledge, lk. 20-43

Kalkun, A. (2001) Anne Varbna „Koolulaul“ kui mäss. Regilaul – keel, muusika, poeetika. T. Jaago ja M. Sarv toim. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv, 333 – 347

Kaplinski, J. (1996) See ja teine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Lombardi, R. (2017) Body-mind dissociation in psychoanalysis. Development after Bion. London & New York: Routledge

López-Corvo, R. E. (2006) Wild thoughts searching for a thinker. A clinical application of W. R. Bion’s theories. London: Karnac

Luiga, J. (1995) Mäss ja meelehaigus. Tartu: Ilmamaa, 1995

Masing, U. (1934) Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale. Usuteaduslik ajakiri, 2, 54-60

Masing, U. (1938) Eestipärasest ristiusust. Protestantlik maailm, 1, 4-9

Masing, U. (1981) Keeltest ja keeleõppimisest. Emakeele Seltsi Aastaraamat, 25, 1979, Sõnavara probleeme. Tallinn: Eesti Raamat, 117-124

Masing, U. (2000) Uku Masing luule. I. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest: Taevapõdra rahvaste meelest, ehk, Juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

Mets, T. (2003) Vaimne elu: mõnda usundilistest kujutelmadest. Eesti aastal 1200. Toim. M. Mägi. Tallinn: Argo, 69-90

Metsvahi, M. (2020) Abielu 18. sajandi Eesti- ja Liivimaa eesti rahvusest talurahva hulgas. Käsikiri.

Paul, T. (1992) Uku Masingu usust. Akadeemia, 7, 1393-1412

Raud, M. (1915) Eesti armuilmast. Eesti Kultura IV. Toim. W. Reiman. Jurjewis: „Postimehe“ kirjastus, 3 – 99

Rüütel, I. (2022) Viljandimaa laule ja lugusid. Tartu: EKM Teaduskirjastus

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Salve, K. (1987) Uku Masing folkloristina. XXXI Kreutzwaldi päevade konverentsi ettekannete teesid. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 22-25

Sandler, P. C. (2005) The language of Bion. A. dictionary of concepts. London: Karnac

Tsolas, V. (2018) General introduction. In. A psychoanalytic exploration of the body in today’s world. On the body. Eds. V. Tsolas & C. Anzieu—Premmereur. London & New York: Routledge, 1-12

Tustin, F. (1992) Autistic states in children. London & New York: Tavistock/ Routledge

Vähi, T. (2008) Libahundiuskumused. Ajalooline ajakiri, 1/2 (123/124), 101-154

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest.

4. aprill 2020/ 12. mai 2020/ 15. mai 2020/ 12. juuli 2020/ 23. juuli 2020/ 29. juuli 2020/ 20. september 2020/ 2. oktoober 2020/ 25. september 2021/ 5. november 2021/ 28. detsember 2021/ 31. detsember 2021/ 8. jaanuar 2022/ 25. detsember 2022/ 24. veebruar 2023/ 4. märts 2023/ 14. märts 2