Meelesõõlaja mälu ja mäletamine. Ants Parktal

Meelesõõlaja mälu ja mäletamine1.

Siin siis üks pahupidi lugu, kus meelesõõlaja sõõlab iseenda mäletamisi erialasest tööst. Sõelujaks on seekord lugeja, kel tuleb vaeva näha, et sõklad teradest eraldada, ehk nii kui Saareste on sõnanud, et sõeludes saab vili selgeks, ning leida uitmõtete segadikust isiklik selgus.

Algul sõõlamisest, mille all ma mõistan eestikeelset ja -meelset psühhoanalüüsi. Olen selle sõna võtnud kasutusele selleks, et rõhutada saksa- ja ingliskeelse psühhoanalüüsi eestistamise karjuvat vajadust. Appi hüüavad sugrilase meeleilma mineviku mälestused, mis hoiatavad sõõlajat võõra ilmavaate valimatu omaksvõtmise eest, enesekolonisatsiooni eest, mis muudab inimese elusaks surnuks. Need ohud on ähvardanud eestlust juba Jakob Hurda aegadest peale.

Meelesõõlamise, psühhoanalüüsi tähissõna, on loonud luuletaja Peep Ilmet. Sügavamat tähendust ja seost sugri meeleilmaga avab rahvaluulteadlane Madis Arukask, lisades, et sõõlamisel nii kui sõelal on geneetiline sugulus šamaanitrummiga. Ungari taltos (šamaan/nõid) on seda mõne väite põhjal kasutanud ka näiteks maagilise sõiduvahendina transirändudel. Ka Tammsaare Kõrboja vanaperemees Rein sõelus aidatrepil istudes oma tuleviku ja minevikumõtteid, oodates tütre koju saabumist.

Meelesõõlamise juurde tulles, otsides lõimi mäluga, ootab meelesõõlajat üllatav tõdemus. Sõõlaja tegelebki minevikuga, mäletamisega ning seda iga tund, iga minut, iga sekund. Sõõlatav jagab sõõlajale oma mälestusi minevikust, lootuses segastes tunnetes selgust leida. Ka sõõlamise tunnis toimuvat kirjeldavad uitmõtted pärinevad möödunust. Sõõlame niisiis ainest, mis on võrsunud kas lähemast või kaugemast minevikust, seda mida mäletame, kuid mis on juba möödunud. Alliksaare luuleread kirjeldavad olematuse kohalolekut järgmisel viisil: „Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,/ kui seda jäävust ka meeled ei taju.“

Mis siis sõõlamisest üldse abi on, kui silmad kogu aeg selja taga, justkui pelgaksime midagi. Nii kui vili saab idanema alles peale külvi, nii saab ka tulem sündida alles vahetult peale sündmust, juhtunuga seotud tunnete läbimõtlemisest saadud kogemusest. Tagantjärgi saadud uus elutarkus, on lisanduva loomuga. Järk-järgult kuhjudes ning vaistliku tajuga seostudes, moodustub üha sisukam arusaamine iseendast ning iseenda suhtest tegelikkusega. Vastne kogemus toob omakorda kaasa uusi tundeid, mis võivad saadud kogemust varjutada. Mälestused korduvatest pettumustest, võivad anda põhjust hoopis tegusast elust loobumiseks. Uus kogemus võib rõõmustada, kurvastada või hoopis vihaseks teha. Mälestuste üle mõeldes, oleme tegelikult iga hetk minevikus kogetud tunnetes, mis samas tärkavad ometi olevikus. Mäletamine ei olegi muud kui tundeelu üle mõtlemine.

Sõõlamine on koos sõõlatavaga mineviku üle mõtlemine, mälestuste sõelumine, milles kasutud sõklad kõrvale heidetakse, ning kus idanemisvõimelisi viljateri otsitakse. Sõõlamine ei ole filosofeerimine ega ka loogiline ja ratsionaalne raskete küsimuste lahendamine, vaid

uue kogemuse otsimine, toetudes varasematele kogemustele. Sõõlamine on omamoodi hullumeelsus, korduv kokkupuude salatajust pärit möödunud tunnete kaosega, mis olevikus elustub, et hajuda taas minevikku. Ja kui üks viljapõld meelde on külvatud ning ka idanema läinud, siis leiame taas, ei kuskilt mujalt kui mälust, uue ning veel hullema, ülesharimata alepõllu. Oleviku kaosest sõõlame selgust, vaid selleks, et leida uut ja hullemat kaost. Mitte iga inimene ei soovi sellisest meeleilma sõõlamisest osa saada. Kes aga on maigu suhu saanud, see enam sõõlamisest lahti ei lase, mõistes, et ainult mineviku Paabeli segaduste korrastamine omas meeles on arenemise (iseenda, suhte jne) vajalik saatja.

Ka ratsionaalsed ja loogilised mõtted on seotud tunnetega nii minevikust kui olevikust. Mõtteid on võimalik tunnete mõjust piisaval määral vabastada. Mõju eraldamiseks on vajalik keskendumine sõna sõnaraamatus kirja pandud tähendusele, et jagusal määral, sõnad, varases lapsepõlves omistatud tundetähendusest priiks lasta. Tunnetest vabaks antud mõtlemine on tulus siiski vaid paradigma sees. Paradigma muutmiseks, vajab hüpe tundmatusse, tõe vaistliku tunnetuse võimet.

Kogemus, mis seob teadmise möödunust, tundega, võib sündida seega tunnete üle mõtlemisest. Vajadus mõelda möödunud tunnetest, on üldinimlik. Meelesõõlamise loomuseks on püüd, aidata sõõlataval taastada iseenda kaotatud inimlikkus ja sisemine vabadus. Üles leitud tundetarkus hõlmab endas loovuse ja salataju teadmatuse talumise võime. Raamatute teadmisi on huvitav lugeda, kuid abi neist ei saa, kui lugeja ei seosta loetut iseenda tundega, mis servapidi salataju puudutab. Kogemuse kuhjumine on otseses seoses sisetunde, ehk eelnevale kogemusele toetuva vaistliku tõe tunnetuse võime, kasvava usaldamisega. Sõõlamine aitab üles leida peidetud, unustatud loomust ja sisetunnet kui vaistlikku enesetaju. Uuesti leitud inimlikkus võimaldab haarata jällegi kätte oma hingeline, vaimne ja suguline vägijõud. Isa ja ema on lapse kasvatamisel samal viisil lapsele meelesõõlajad, kes aitavad ja toetavad lapse inimeseks saamise ja inimene olemise kulgu. Vihma ja päikest, varju ja tuult ning rikkalikku toitu vaimule, hingele ja kõhule vajab laps samamoodi kui viljastatud seemnest sirguv puu.

Kogemus uuest teadmisest ei pruugi olla sugugi meeldiv. Pigem on uue ilmumine piinav. Uue tulemine, uus kogemus on vägistamine. Kohtume ju olukorraga, kus uus teeb meiega midagi vägisi, vastu meie tahtmist. Kui meis on piisvalt vägijõudu, siis saab uus kogemus vastu võetud ja ära seeditud. Meelesõõlaja seletab olukorda kahe omavahel vastasesisus oleva ürgalusega meelesõõlamise teoorias. Mõnu ürgalus soovib mõnu kohe ja täielikult, tegelikkuse ürgalus aga seab piire, tekitab puuduse seoses tegelikkuse võimalustega. Valmidus suguliseks vahekorraks, rasestumiseks ning rasestamiseks ilmub looduse kaudu loomulikul viisil ning sugulise vägivalla ehk sugulise elujõu avastamine ei tee haiget. Valel ajal meeleilma ilmuv tõde võib arenemise asemel esile kutsuda kurbmängu, meele ära eksimise või teadvuse täieliku sulu tõe ees. Psühhootilise seisundi, kus salatajust ei saa enam miski meelde ilmuda. Tundeelu loomulik jätkuvus katkeb, kuna side kehaga on läbi lõigatud. Tõe tulemine on üks asi, kuid et tõde tooks ka muutuse kaasa, on oluline meelilma loomulik valmisolek uue teadmise ja uue kogemuse vastu võtmiseks. Loomuliku valmisoleku puudumise taganttõukaja ei ole miski muu kui inimese liialdane enesekesksus, mis varjab küündimatust ja piiratust. Varjab omadusi, mis meid inimlikuks

teevad. Ülemäärane enesekesksus muudab inimese vaenulikuks tundeelu muutuste ja suhete vastu. Äärmuslikus enesekesksuses ei ole teisi inimesi, kes saaksid meie juurde uusi kogemusi tuua, üldse olemaski. Oluline on siinjuures mõista, et enesekesksus on sündinud olukorras, kus lapse ümber ei ole olnud inimesi, kes oleks tema olemasolu piisavalt tunnustanud. Ja kui ei ole kedagi, kes mind tunnustaks, eks siis teen seda ise omal moel, kuidas oskan.

Vajadus uue teadmise järele sünnib puudusest. Midagi hakkab meeles kipitama. Mineviku mälestusest enam ei piisa, et eluga edasi liikuda, areneda. Puuduse täitmine, mis algab uue mõtte otsimisest ja viib uue teadmiseni, nõuab pingutust. Kas ma viitsin vaeva näha või lasen vanast rasvast (mälust kui mälutud toidust) edasi? Uuest ja arusaamatust ainesest, kus uus mõte end varjab, ei ole mitte ainult vaja aru saada, vaid lisaks veel uuel viisil aru saada. Mõte saab mõtteks ainult läbi mõtlemise. Oodatust saab oodatav, vaid läbi kogetu. Uue ja vana vaimuvara liitmine ühiseks tervikuks nõuab sageli ka muutust mõtlemisviisis. Kaks erinevust, uus ja vana teadmine ning uus ja vana mõtlemine, saavad meeles kokku nii kui mees ja naine, kelle lähedasest suhtest saab sündida uus elu. Suguliste ja sooliste erinevuste mõistmine ja talumine lähedastes suhtes, nõuab selget eneseteadmust. Kindel arusaamine oma sugulisest ja soolisest olemusest, sigitab ka mõistmise, et olles erinevad oleme me võrdsed. Võib-olla oleks mõnusam elada mälestuste muinasmaal, kus erinevusi ei olnud ja maailm oligi niisugune kui mina soovisin?

Seda enam kui uue kogemuse sünd koos uue teadmise sallimisega, nõuab ühelt poolt taganemist iseenda kõikvõimsustundest ning teisalt võimet jääda aegajalt ilmuvas abituses rahulikuks, et silmitseda ja ka taluda uue teadmise saabudes, endise kujutluse kaotust iseendast kui inimesest – KES TEAB! Inimesest kes teadis on nüüd saanud inimene, kes- EI TEADNUD AGA NÜÜD TEAB! Niisugune olukord, kus inimene kaotab uue omandamisel osakese iseenda kõiketeadmise tundest, on kui iseenda surmaga kohtumine. Surma minevikust ei tea meist keegi suur midagi, peale tähenduseta teadmise. Kaotades osakese iseendast, võib tekkida teadmatusest hirm, enese täieliku hävimise ees. Hirm surma ees, võib olla üks põhjustest, et summutada inimese janu uute teadmiste järele. Teada saamine on kaotus ja vajab leina, sest tuleb loobuda millestki, mida ei saa. Meelde jääbki vaid kaotus. Mälestused võivad meieni tuua nii valusaid kaotusi, juhul kui need on jäänud leinamata või kogetud mõnutunnet.

Mälus säilinud mineviku varjud on rohkem haavadest kui mõnust. Kasvamises ja arenemises kogeme paratamatult rohkem ilmajäämist kui mõnu pakkuvat rahuldust. Igatsus kaotatud paradiisi järele ei kao inimese elust kunagi, kuid küpsedes hüvitame kaotuse, juhul kui me oleme kaotusega leppinud, iseenda loodud maise paradiisiga. Kogetud rõõmsad mälestused, koos unelmatega, on vajalikud ning aitavad kaasa, kui halvast enesetundest lagunenud meeleilma terviklikkust on vaja taastada. Nii on ka kehaga. Mälutav toit ning suguelu ei pruugi alati olla tühja kõhu või sugutungiga seotud, vaid vahel ka unustatud, kehaga seotud õndsusetunde püüdmine.

Ränkade haavadega, kus meeleilmale talumatu aines hägustab elu eesmärgid ja lõhestab meele või hoopis purustab selle, on teisiti. Kui meele tervik hajub või tükeldub – mida või keda me siis mäletame? Tunnet või toimunud sündmust. Meelesõõlaja kohtub inimestega

kelle meeleilm on sageli katki või marraskile hõõrutud. Ka meelesõõlaja meeleilmale pole haavad võõrad. Tundetud emad või äraolevad isad on ka meelesõõlaja meelde puudustest pakatavad mälujäljed jätnud. Rääkimata hiljutistest ühiselulistest haavadest: omariikluse kaotusest, küüditamistest ja sõjast, mis põlvkonnaüleselt kaose ka meelesõõlaja külge on haakinud. Lisaks on eakamad meelesõõlajad sündinud, üles kasvanud ja elanud nõukogude ajal, tajunud vanemate ühiselulist abitust ja jõuetust ning mäletavad iseenda vabaduse puudumise tunnet. Mäletavad tunnet, küll alles siis kui vabaks saadi. Ja paljud inimesed, kellele vangipõli ka siis meelde ei tulnud, ei mäleta, ning elavad nõukogude aja magus-valusas igatsuses või kordavad vangis olemist, teisi inimesi tänasel päeval ahistades.

Haavad sünnivad inimesele talumatust juhtumusest või piinavast kogemusest. Meeleilm paisatakse esmalt segi ning järgmisena kaovad elust sihid. Hullumise eest pääsemiseks lõhestub meeleilm osadeks, kus ühele poole jäävad sündmuse killud ja teisale tunderiismed. Niiviisi on kergem kui ühe poole kamakad või teise poole säilmed unustatakse. Mäletamiseks on kätte saadav vaid üks teineteisest, tunne või sündmus. Hullumisest pääsemine tunnetest eristumise hinnaga, viib inimese maailma, kus loogika ja kainelt asjaliku mõtlemise toel toime tullakse. Tõe vaistliku tunnetuse võime ei kao ära, kuid kaotab tundesideme teiste inimeste tunnetega, sulgudes iseenda tundeelu autistlikku üksindusse. Kui keel ei lähe kehasse, siis ei rikasta inimest ka uued tundekogemused. Tekibki meeleseisund, mida Jakob Hurt nimetas elavaks surnuks. Hurt pidas silmas inimesi, kes poolteist sajandit tagasi olid eesti rahvast lahkunud ja hakanud end sakslasteks või mõneks muulaseks pidama. Inimene suhtleb, tal on töö, abikaasa ja lapsed, kui mida tal ei ole, on elu ise. Kaotused annavad elule loomuomase pidevuse, milles alati midagi saab otsa, et uus saaks alata. Vaid surm lõpetab inimese elu pidevuse. Alliksaare sõnul: „Laiub surm nagu lävi/ läbi hommikuao./ Aga mälu ei hävi,/ sest olnu ei kao.“ Seni kuni inimene mäletab, seni on olemas ka tundeside oma minevikuga, kui see kaob, tuleb surm kui lõplik kaotus. Ka suhetes pesitseb jätkuvus arenemisega seotud muutustes, mis tunduvad paarilistele hirmsad ja hukatuslikud, kuna muudavad tülides küsitavaks paarisuhte olemasolu. Paarisuhte lõppedes kaob suhte pidevus inimese enda jaoks. Lahkumine teineteisest ei ole veel inimese enda jaoks suhte lõpetamine, vaid leinatöö algus, mis viib suhte lõpetamiseni. Kui omas meeles on eluseltsilisega hüvasti jäetud, siduvad tunded vaibunud, seotud meelde, alles siis on inimene valmis uueks suhteks, et taastada lähedaste suhete pidevus. Rasked haavad, mis jäävad teadvusetusesse meelde peidetult mõlkuma, röövivad inimeselt ka tundeelu pidevuse ning panetavad inimese.

Oma jäljed eestlaste ürgpärivusliku mällu on jätnud ka kaugemad sündmused Eesti ajaloost. Piinavad tõehetked minevikust, millistega kohtus nii kogukond kui ka iga üksik inimene, – nälja-aastad, Liivi ja Põhjasõja kuri ja surmav vägivald, katk – kus ellujäänud kogukonnal ja igal elaval inimesel tuli leida uus kogemus ja teadmine, kuidas muutunud tegelikkuses toime tulla. Kogukonda ja inimesi muutvad rängad haavad jätsid valusad jäljed rahva mällu. Haavavad tühjad vaod hinges, mis on kandunud ürgpärivuslikult põlvest põlve ajaga kaasa, võivad tänagi, uue teadmise ja kogemuse ilmumisel meenuda, siduda meeleilma surmaga, ning raskendada uudse kogemuse vastuvõtmist.

Esimesena mäletab inimese ürgpärivusliku minevikku keha, täpsemalt nahk, mille oleme pärinud emalt. Eesti keeles on mitmeid väljendeid, mis tabavalt viitavad naha seosele emaga: emanahka näitama – alasti võtma; emaihu kaasasündinud nahk; emaahka kingad paljad jalad; paljajalu emanahka pastlad jalas. Pärimuslikku tarkust kinnitab tänane teadmine. Nii nahk kui aju kujunevad ema ihus ühest ja samast embrüo välimisest rakukihist, ekdotermist. Ka mälu juured on niisiis emanahas. Puudutuse ja mõtlemise viivad ühte ka soome-ugri sõnad mälestama (mäletama) on komi keeli malavni̮ tundma, tunduma; kompama; idahandi mäl- kobama, kompama; mansi māleji kompama, kompima.

Ürgpärivuslik mälu on kui loomusund, mille saame kaasa kaudsel viisil esivanematelt ning vahetult peale sündi oma vanemate salatajust. Kulli vari tibu paneb linnupoja vaistlikult varju otsima. Lapse hirm üksinda pimedas toas meenutab vaistlikult kunagist ohtu, jääda kiskjate saagiks. Lapse meeleilma sünnijärgne tegelikkus ei ole muud kui vanemate teadvustamata meeleilm ehk salataju. Isa ja ema teadvustamata ihad ning hirmud, neist nakatub linnupoeg juba pesas veel munas olles ja laps juba emaüsaski.

Ürgpärivuslik aines ilmub meeleilma kui oodatu ja millest saab esimese kogemuse järel oodatav. Briti meelesõõlaja Bion tähistab sõnaga oodatu, meele ootust kellegi või millegi saabumiseks, kellegagi või millegagi kohtumiseks, kus mainitud „kes või mis“ seostub inimese vajaduste rahuldamisega. Oodatu tähendus vastab „muutuja“ või „tundmatu“ tähendusele matemaatilises loogikas ja matemaatikas. Oodatul on omadus, mida Immanuel Kant kirjeldab tühja mõttena. Tühja mõtet saab mõelda, aga mitte teada-tunda. Oodatu ja ilmunud nähtuse ühinemisel (kujundlikult: kinda ja käe suhe, kus käsi leiab sobiva kinda) ning ema tariva toime korral sünnivad lapse meelde tähendused. Näiteks: sünnijärgselt on lapsele oodatu ema rind, mille ilmudes laps hakkab rinda imema. Kui laps imeb himukalt rinda, siis täidab see rahuldusega ka ema poolt oodatut. Oodatu muutub seejärel nii lapse kui ema meeles arusaadavaks ja meeles käsitletavaks ning Bioni mõistes saab kehalist kogemist ja tekkinud tähendust nüüdsest nimetada oodatavaks. Oodatu on suunatud alul välismaailma. Hiljem, tänu tarivale suhtele ema ja lapse vahel, milles oodatu(d) on viljastunud oodatava(te)ks, seostuvad oodatu-oodatav nii välis- kui siseilmaga, moodustades kogemuse. Kui oodatu viljastumine toimub järjepidevalt, siis tekkinud kogemused mitmekesistuvad ning omandavad üha enam võrdkujulikemaid tähendusi. Teisisõnu meel areneb ja avardub. Meelesõõlamises on nii sõõlajal kui sõõlataval oma oodatu-oodatav, mis kahassuhtes tarimise (containing) tulemusena kummagi meeleilma arengut soodustavad.

Mõni sõna eelpool kasutatud sõna tarima kohta. Tari, tarjad, punutud lava ehk „alus“ pärineb Saareste sõnaraamatust kui maakeelne sõna Saare-, Muhu- ja Edela-Läänemaalt. Sõna kirjeldab kujundlikult, meele kulgemist, milles ema tariv, lapse meeleilmale alust rajav suhe, loob tunnete ja tähenduste ühtepunumise abil, aluse lapse meelele samal viisil kui punutakse punutise pinda, alust, mille peal kalu, herneid jm. kuivatatakse. Tari teised tähendused, mis on – helmetega ilustatud alläär muistsel Muhu seeliku; kimp, kobar, sari, salk; ree varbadest põhi; – võiks kokku siduda järgmisel viisil. Ema tarimine rajab aluse meeleilma koetisele kui punutisele, millele kui reepõhjale toetudes võib koos laps emaga edasi külmal lumel kui karmil tegelikkusel edasi libiseda, et erinevaid sõnu kimpu köita ja

kobarasse koguda, ning muistse muhu seeliku helmetega ilustatud seelikupaelaga kokku siduda.

Oleme jõudnud keele ja sõna juurde, mis kannab endas pärimuskultuuri mälu. Keeleteadlane Urmas Sutrop arvab, et keel mäletab vana rahvatarkust ja sellele vastavat maailmapilti, ilma et keelekandjad, st. meie ise seda märkaksime. Mäletava emanaha ja ürgpärivusliku salataju ürje on meid juhatanud kogemustest siginenud mälujälgede juurde ajus, erinevate mälestuse kimpu sidumise ja kobarasse kogumise ehk mäletamise, meenumise ja meenutamise juurde.

Meelesõõlaja jaoks seostub eesti keelega üks valus aine. Kui eesti keel ja meeleilm koos ürgpärivusliku rikkusega rahvuse minevikust püüavad mõelda ja sõõlata eestlase meeleilma, kuidas saab sõõlamine toimuda saksa või inglise keelse teadmise alusel? Mida võib kaasa tuua ingliskeelse psühhoanalüüsi rakendamine eesti meelesõõlamise vankri ette? Kas võõras keel vajutab pitseri meelesõõlaja loovale mõtlemisele ja kliinilisele tööle, kuna võõra keele sõnad ja sõnade tähendused, ei pruugi kõlada kokku eesti keele ja meelega? Kas võõra kultuuri teadvusetu või teadlik omaksvõtmine, toob kaasa meeleilma enesekolonisatsiooni, iseseisva mõtlemise kadumise ning meelesõõlaja võõrandumise iseendast?

Uku Masing on öelnud, et iga uue keelega omandab inimene uue „hinge“, iga keelkond on meelkond. Uku Masingu mõtet mõeldes võib küsida, et kuidas saab eesti keeles töötav meelesõõlaja, kes on omandanud erialased teadmised ingliskeelset kirjandust lugedes, õppinud inglise keeles, teha oma erialast tööd tõhusalt eesti keeles kui tema teadmised pärinevad teisest hingest, teisest keelkonnast? Kas võib olla nii, et psühhoanalüüsi asjatundja, kes on inglise keele kaudu omandanud uue erialase igermaani „hinge“, on eemaldunud eesti keelkonnast ning liikunud eemale sugrilase meelkonnast? Kas psühhoanalüüsi asjatundja meeles võib tekkida kaksipidine olukord, kus erialase töö sõnalised teadmised pärinevad ühest meelkonnast, kuid kasutab ta neid teadmisi hoopiski teises meelkonnas. Arvan, et meelesõõlaja erialaseks asjatundlikkuseks ei piisa inglise keelsest õppimisest, kuna õpitud ainese kogemine ja läbi tunnete tunnetamine jääb puudu. Võõrad sõnad ei seostu eestlase tundeilmaga, maa kündmiseks on vaja atra, võõramaine äke vajalikku tööd ära ei tee. Kui küsida, kas need erinevad meeleilmad üleüldse kokku sobivad, siis Uku Masingu meelest ei sobi, kuna kaks meelkonda mõtlevad erinevalt, tajuvad ja tunnetavad maailma erinevalt. Lahenduseks ei sobi tõlkimine, mis on kaldu tõlgitava keele sõnade mõistmise suunas, vaid eestistamine ehk võõrkeelse ainese eestipäraseks muutmine. Eestistamise mõte on vahendada inglise keelest pärit sõnumit läbi eesti keeles ja erinevates maakeeltes (murdekeeltes) olevate sõnade, mis loomupäraselt seostuvad eestlase tundeilmaga. Rahva minevikukogemusest ürgavad ehedad sõnad lubavad meid taas tagasi eestlase tundelise meeleilma juurde. Just nimelt juurde, et sugrilase meelilma viljakalt pinnalt omamaist mõttemetsa üles kasvatada. Metsa, milles ekseldes oma rada otsida.

Loo autor ja ametivend Meelis Sütt jõudsid sõõlamise eestistamise vajaduse juurde mõtiskledes ingliskeelse sõna aggression üle, mida eesti keeles kasutatakse mõtlemata tegelikule sisule võõrsõnana lausa otsetõlkes agressioon. Pöhli inglise-eesti sõnaraamat tõlgib aggression kui kallale-, pealetungimine. Eestlaste loomusele, nii kui enamikule indiaani hõimudele, ei ole rahuaja tingimustes omane ründav sõjakus. Pigem rakendab eestlane oma

jõu vastupanule või taandumisele, mida ilmekalt kajastab tõlkija ja luuletaja Peep Ilmeti luuletus „Taandujad“. Luuletuse, kus kirjeldatakse eestlaste eluteega seostuva vaimse vägijõu olemust, rohke valesti mõistmine Eesti avalikuse poolt, võib anda tunnistust kui kaugele on eestlased eemaldunud iseenda keelest ja iidsest meeleilmast. Leidsime tol korral, et valimatult võõraid sõnu otse tõlkides, läheb psühhoanalüüs Eestis paremal juhul eksiteele, halvemal juhul jääb võõrkeelse meelesõõlamise haledaks pilapildiks. Ka ei sobi sõna vägivald, mis kasutamist leiab, agressiooni tähistama, sest Oskar Looritsa arvates seostub vägi sugri kultuuris elujõuga. Tõlkides inglise aggression eesti keelde kui agressioon või vägivald, olemegi leidnud end sugri meeleilmale võõral rajal, nimelt, enesekolonisatsiooni laial teel. Millised võivad olla viha erinevate väljendusviisid eesti keeles vajab uurimist: vaenulikkus, sallimatus, õelus, kurjus, pahameel, jne? Tundub, et igermaani agressiivsus, mis on loomult ründav, purustav, alistav, on sugri meeleilmas kaitsev, enda eest seisev vägi pigem enesekindlus, kui meeles valitsetud tung kellegi viga teha. Eesti keeles kasutatav sõna tähistamaks agressiooni võiks olla vägijõud või vägivald. Kurjategeva agressiooni eristamiseks enesekindlusest kui agressioonist sobiks kasutada sõnu kuri vägijõud või kuri vägivald.

Eelpooltoodu selgituseks veel niipalju, et meelesõõlajat huvitub eelkõige sõnade seos tundeeluga ning meeleilmast kõnelemise eristamine ühiselu tasandil toimuva kirjeldamisest. Meelesõõlaja jaoks on oluline leida meelilmas toimuvate kulgemiste kohta sobivad sõnad. Sõnad, mis tooksid esile kulgemise olemuse erinevatel arenemise astmetel. Väga varase lapse viha, mis seostub vaenulikkuse ja ärritatusega, tähistamiseks sobiks olemuselt agressioon, sest varase viha olemus on vallutada ja purustada hoidev ema. Kui ema on viha tunde ära tarinud, alles siis saab lapse tundeellu juurde tulla armastus. Kui kasutada sõna vägivald ehk elujõud siis jääb puudu vallutav ja hävitav osa. Seega sobiks varase viha tähistamiseks sõnaühend kuri vägivald, mis kirjeldab tunde olemust veidi täpsemalt. Hilisemas eas, kui inimene on õppinud oma viha valitsema ning ei ela oma viha teiste peale välja ega ole liialt allaheitlik, sobiks valitsetud viha kohata kasutada sõna enesekindlus.

Kliinilisele kogemusele toetudes võib öelda, et varase suhte lummavatest kogemustest sündinud mälujäljed seovad tunded emakeelega. Kui sõõlaja püüab mõista sõõlatava varaseid emakeelsete sõnadega seotud tundeelamusi ning neid omas meeles võrdkujustada, mõistes ja sõnastades mõeldut inglise keeles õpitu või võõrsõnade alusel, on ebakõla tekkimine tõenäoline. Usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits hoiatab ka laiema ohu eest arvates, et kuna võõrkeelsete oskussõnade kasutamine viib võõrkeelse mõtlemise juurde võõrkeeles, siis inimesed kipuvad niiviisi eestlusest võõrduma.

Emakeele olulisus ilmutab end eriti selgelt sugueluga lõimitud tunnete meenutamisel. Kaduma võib minna eelkõige paljude sugueluga seotud sõnade, milliseid ka rõvedateks kutsutakse, tundeline tähendus, mille ema on lapsele varases eas teadvustamatult kaasa andnud. Sugulise ja soolise eneseteadmuse ja sugueluga seotud tundliku ainese sõõlamine võib seetõttu muutuda pinnapealseks, puudutamata keeruliste hingeliste keerdsõlmede sügavamat sisu. Sugueluga seotud sõnade najal, sõnastab ja teadvustab laps ka vanemate suguelu. Kujunenud arusaamine vanemate intiimelus toimuvast, mille tähendused leiab laps

üksi omas meeles, rajab aluse tema sugulisele ja soolisele eneseteadmusele. Kui meelesõõlamises varased mälujäljed ei elustu, jäävad sugueluga seotud tunderikkad seosed meeles leidmata, võib inimest vaevavate suguliste teemade sõõlamine jääda pinnapealseks. Emakeelest leitud sobivate sõnade kasutamine, on üks viise, mis toob sõnadele tagasi varastes mälujälgedes peidus olnud varaste tunnetega seotud tähendused.

Kuidas meelesõõlaja saab teha oma tööd – psühhoanalüüsi kui tema hing ei ole koos analüüsitavaga, kui tema meel ei kõla kaasa sõõlatava ehk analüüsitava meelega ja kui meelesõõlaja on unustamas oma juuri. Masing ütleb, et igal keelel on oma keeletõelus. Töötades eesti keeles, ning püüdes mõista eesti keele kaudu sõõlatava tõelust (sisemist reaalsust) sõõlaja inglise keelest pärit tõelusega, sünnitab keelte erinev keeletõelus täiendavat segadust. Kliinilises töös on tekkinud kummaline olukord. Kuigi sõõlaja ja sõõlatav räägivad mõlemad eesti keelt, võiks kaks inimest olla ühises eesti meeleilmas. Paraku ei pruugi see alati nii olla. Kuna meelesõõlaja erialase mõtlemise ja arusaamise eesti keel ja eesti meel pärinevad sõnaraamatu tõlke kaudu inglise keele ja -meele maailmast, siis võib küsida, kas sõõlamises ollakse sõõlatavaga ühel meelel või ei olda, või kus siis üldse ollakse kui ei olda. Meelesõõlaja sisekõnes võib siis korraga kõlada kaks erinevat keelt – eesti keel ja inglise keel ning tekitada Paabeli segaduse. Hurt arvab eesti keele segamisest, et kuna keeles elab meie vaim, ning tema läbi avaldab end meie sisemine elu ja tema läbi saab ta toitu, siis solgib keelete segamine meie vaimuelu. Võime mõista, et keelesegaduse tõttu vaimuilmas võib kaduma minna side keha ja meele vahel, ning Hurda arvates ei jää siis mitte ainult keel kängu vaid sisimine inimene jääb põdema ja kiduraks. Hurt näeb rikkumata eesti keeles ning meele ja keha kokkupuutes vaimse tervise olulist pinda. Keele kaotus võib kaasa tuua keha kaotuse, mistõttu meelesõõlamine muundub liigselt mõistusepäraseks ja ratsionaalseks analüüsiks, mis vältides tundeid osutub sisutühjaks, mõttetuks ja kasutuks mõttemaratoniks. Koduse eesti keele ja võõraste ( saksa, vene ja tänapäeval ka inglise) keelte vaheliste suhete kujundamist arvab Hurt, et olgu nemad meile armsad sõbrad ja lahked seltsimehed, aga ei iial peremehed, sest peremeheks jäägu meie Eesti emakeel. Hurda mõte viib taas enesekolonisatsiooni juurde. Mitte võõras keel ei ole ohtlik iseenesest, vaid ohtlik on see, mida inimene laseb sel keelel isendaga ette võtta.

Võõrkeelse ainestiku kõlbmatu osa kasvab välja kultuurierinevustest. Viis kuidas sugrilase ema ilmutab tundeid lapse meelde erineb näiteks oluliselt igermaani ema omast. Uku Masing näeb erinevust selles, et kui igermaan püüab nähtusi liigitada, siis sugrilane väljendab kostust nähtusele. Masingu arvates ei eelda sugrilane (loodus)nähte või eseme tunnetatavust ja defineeritavust, tema sisemuse sõnastatavust, vaid teadlikult sedastab ainult oma muljeid. Ta ei usu ega pea endastmõistetavaks, et tema muljed eksisteeriksid kogetava sees ja iseloomulike tunnustena, ei täävita oma tajumisi ja tajusid kätkevaks nähteiks ja esemeis enestes. Teisisõnu öeldes toob sugri ema lapseni mitte niivõrd sõnalisi teadmise inimesest ja loodusest, vaid enam aistinguid, muljeid ja tundeid, nn. tagantjärele tarkuse ehk kogemise. Ka rahvateadlane Art Leete kirjeldab sugrilase tagantjärele tarkust kui vahetut kogemust, mis on saadud peale sündmust, mitte kui teadmist, mida teatakse ette, ilma nähtust uurimata. Leete tähelepanek sobib kirjeldama sugri ema ja lapse suhet, milles lapse meelde sünnib kogemustest õppides enam sugrilikku tundetarkust kui raamatutest loetud ja koolis õpitud igermaanlikku teadmist.

Võõra keele ja meele vastuvõtmine viisil, kus oma keel asendatakse võõraga viib meelesõõlaja vääramatult enesekoloniseerimiseni. Kaob oma rahva mälu, mälestused moonduvad uue kultuuri vormi järele, keele rikkus kaob ning rahvustunde hajub unustusse. Alliksaare arvates mälu ei kao, kuid võib saada unustatuks:„…Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,/ kui seda jäävust ka meeled ei taju.“

Soome-ugri rahvaste meeleilm on lähedasem oma ürgsetele juurtele, kui ülesharitud eurooplase meel. Eesti meeleilmale lisab valusat värvingut juurde, veel rohkete mineviku haavade kõrval ka teoorjus. Hurda sõnul on orjapõlv on meile sügava märgi külge pigistanud, ning nendest lahtisaamine on raske ja tarvitab aega. ka hilisem nõukogude okupatsioon ja anneksioon on lisanud omad jäljed, koos kombega kergelt võõrast vastu võttes omast loobuda. Mineviku haavad koos tänase üleilmastumisega ähvardavad ka meelesõõlajat oma näo või inimlikkuse kaotusega. Võõrandunud inimesi kirjeldab Hurt , kui ligemesi, kes ei nuta nutjatega ega ole rõõmsad rõõmsatega, kes käivad võõrast viisi eloteed ja ei näe nähes, ei kuule kuuldes, mis Eestimaal sünnib. Kaotades iseenda oma hinge ja vaimu, moondudes valeks, kaotab meelesõõlaja ka empaatiavõime.

Koos meelde pugenud võõraga kaob ka suhete ehedus – võimalus vastastikuse lummuse või kütkestamise siginemiseks. Silmade ja meele sulgemine, lahutab meelesõõlaja tegelikkusest, jättes meelesõõlaja toimima psühhoanalüüsi teooria paranoilises – skisoidses meelepettes. Kuna paranoilises-skisoidses meeleilmas toimub suhtlemine eelkõige sisemiste objektidega, kes on kas ilustatud või vaenavad, on ka inimlik psühhoanalüütiline suhe inimeste vahel häiritud või halvemal juhul puudub. Koloniseeritud meel tekitab vastuolu ka inimeses endas, kes ei pruugi arugi saada, et tema tegevus psühhoanalüüsi asjatundjana ei vasta tegelikkuse ehk sõõlaja ja sõõlatava suhteks vajaliku tegelikkusega. Jaan Kaplinski osutab kahele ohule, mis mõlemad võivad tõkestada meelesõõlaja empaatilisust: truualamlikkus autoriteetidele ja autoritaarne mõtlemine.

Võõra keele mõju vastuvõtmine saab alguse teadvusetus meeles, kus teineteisest ei eristu võõras ja oma. Salataju üle võtmisele võõra poolt ehk teadvusetu meeleosa koloniseerimisele, võib järgneda võõra ainese teadvustatud omandamine kui enesekolonisatsioon. Kolonisaator soovib koloniseeritut omada ja kontrollida sel viisil, et koloniseeritav ei arendaks iseseisvat ja eraldiolevat enesetundmust, et ei tekiks ruumi loovaks mõtlemiseks ja järelemõtlemiseks. Koloniseerimine hävitab isikupärase mõtlemise ruumi, kui meelde tungib võõras arusaamatu ainestik, mis piirab mõttevabadust. Koloniseerida tähendab tungida sisse, jääda pidama ja muuta teiseks.

Meele koloniseerimine jätkub sageli üleminekuga enesekoloniseerimiseks, kus inimene ise vabatahtlikult hakkab võõrast valimatult omaks võtma. Meele koloniseerimine iseenda poolt on ohtlik eesti meelesõõlamise arenemisele, mitte ainult võõra ainestiku omandamise tõttu, vaid eelkõige seetõttu, et kahtlemine uute teadmiste usaldusväärsuses ja sobivuses on kerge kaduma. Enesekolonisatsiooni, on Hurt tähistanud sõnadega vaikiv alistuja. Hurt on öelnud, et see oli küll üks kord orjapõlve aega nõnda, et Eestimees muud otsust ei mõistnud ega võinud anda, kui: „Mis herra ütleb on õige“. Hurt räägib inimestest, kel vaimu elu lapse kingis käib ja inimestel mõtlemine alles harjumata. Hurda meelest lähtub enese meele asundamine võõraga sageli alaväärsuse tundest , et oma meel on tühi ning toob kaasa rahvusliku

eneseteadmuse hägustumise ja orjameelsuse. Lisaks tekib veel oht, et koloniseeritust endast saab märkamatult teiste inimeste kolonisaator, tajumata juhtunu olemust omas meeles.

Matthias Johan Eisen on kirjutanud eesti kommetest, mis seostuvad surnute austamisega, et isaisade jälgedes käimine isaisade viisil elamine on eesti rahvale nagu luusse-lihasse kasvanud ja ainult tugev kultuuritõuge suudab teda sellest vabastada. Kas Lääne- Euroopa mõttelaadi ja inglise keele tõuge võib olla nii tugev, et paiskab eesti meelesõõlaja eemale iseenda luust-lihast ning muutes ta vaikivaks alistujaks? Sugri meelesõõlajal on vaja säilitada kahtlev meel, loobuda võimuka kõiketeadja või vaikiva alistuja kaitsvast osast, vaadelda ja näha iseennast ning ümbritsevas maailmas toimuvat, sõltumatu ja iseseisvana. Tõene side iseendaga on see, mis rajab aluse ehedaks suhteks ka teiste inimestega.

Kui igermaani mõju kliinilisele tööle mitte märgata, siis võib eesti meelesõõlaja tõlgendada meie kultuuris olevaid loomulikke nähtusi võõrast kultuurist lähtuvalt ning eksitada iseennast omaenese mõttesoosse. Inglise keele ja igermaani kultuuriruumi poolne surve ei ole seotud ainult meelesõõlaja väljaõppega, ka sõõlatava meel võib olla mõjutatud igermaani mõtteviisist. Ja kui meelesõõlaja topib sõõlatava Prokrustese sängi, kus inimest on vaja kas pikemaks venitada või lühemaks lõigata, siis võib topelt petumäng alata. Mõttetöö käib nüüd võõral teemal, võõral meelemaal ometi eesti keeles, kuid olukorras, kus mõlemad on sugri kultuurile toetuva meeleilma mõistmisest eemaldumas. Isegi siis kui sõõlatava meel on koloniseeritud, ei saa meelesõõlaja valeliku „eurooplane olemise“ mänguga kaasa minna, kuna rahvusliku eneseteadmusega seotud sisemine lahendamata vastuolu seeläbi vaid süveneb.

Lõpusõnad

Meelesõõlaja jaoks seostub mälu ja mäletamine nii inimese isikliku meeleilma kui ka rahvuse ja kultuuriga. Iidne pärimus ei ole ainult rikas vaimuvara muuseumis või raamaturiiulil. Eestlase keel ja meel kannab minevikku kaasas nii teadvustatult kui teadvustamata kujul. Minevik ei ole ainult ajalugu, vaid minevik elab igas inimeses, tagades olemise pidevuse. Rängad haavad nii minevikust kui tänasest päevad võivad küll häirida pidevust ja vahel katkestada, kuid ürgpärivuslikult tänases päevas elavad toimetulemiseviisid suudavad pidevuse taastada. Pärimusliku kultuuri ja keele kaotus, ei ole ainult ühe rahvuse kadu, vaid eestlase jaoks iseenda kaotus, hajumine olematusesse. Lingvist Eva Saar ja rahvaluuleteadlane Madis Arukask on valuga hinges kirjeldanud vepsa keele hääbumist ehk keelesurma, kui terve kultuuriuniversumi kadumist. Kaduma on minemas maailm, mis sadade või tuhandete aastate jooksul on ainupäraselt seletanud ja loonud kogu oma asuala, mõtestanud maastikke, kive, puid, ilmastikku, iseennast. Meelesõõlaja arvab loo lõpetuseks, et psühhoanalüüsi eestistamine, mis toetub suulisele pärimuskultuurile ja tähendusrikastele eesti keelele ja maakeeltele, on ka vajalik eesti keha, vaimu ja hinge hoidmisel, mitte ainult meelesõõlamises.

Meelde turgatanud mõtted, tekkinud lõimed ning kujunenud koetis pärinevad Ants Parktal’ilt.

9. juuli 2021/ 14. juulil 2021/ 27. august 2021

1 Loo lühendatud teisend on avaldatud Postimehe lisalehes „Tähenduste teejuht“, nr. 11, 21. augustil 2021.