Hingemurru-võrgutamise ja kaardistatud meele teooriast

Mõtteid hingemurru-võrgutamise ja kaardistatud meele teooriatest.

Freudi rajatud meelesõõlamine nägi esialgu ainsa inimest virgutava jõuna sugutungi ning neuroosi põhjustajana kokkupõrkeid salatajus peituvas teadvustamata aineses. Freudi esimene hingemurru-võrgutamise teooria seletab neuroosi juuri siiski teisiti, kas lapseea hingemurru või lapse sugulise ärakasutamisega. Varasele meeleilmale jõhkra või veel mõistmatu kogemuse haavav aines tõrjuti meelerahu leidmiseks teadvusest salatajusse. Hingemurru korral hõlmas aines traagilise sündmuse või lähedase kaotusega kaasnevaid tundeid ja mälestusi. Hingemurru talumatu valu lõhestas meeles tunded toimunud sündmusest ja toimunud sündmuse taju kaasnevatest tunnetest, kusjuures salatajusse päädis vaid üks lõhestatud ainese paarilistest. Kujunes olukord, kus hingemurru terviklik olemus teadvusesse ei pääse ning hingevalu jääb püsivalt inimest vaenama.                                                                                                                                                

Lapsepõlves toimunud suguline ärakasutamine kohest haavavat tagajärge ei põhjusta, pigem segadust meeleilmas, seoses toimunu sündmatusega. Hingehaav astub esile murdeeas, mil kehas tärkavad  täiskasvanu sugulised vajadused ja tunded. Murdeea sugulisuses seostuvad varasemad arusaamatud tunded ja mälupildid keha intiimsuse ja keha piiride rikkumisega. Möödunud haavavad läbielamused elustuvad ning saavad uue, kurja vägivalla tähenduse.                                                                                                                                          

Nii varajane traagiline sündmus kui murdeeas sündinud uus, vastuvõetamatu arusaamine varastest sugulistest läbielamustest sigitavad meeleilma lõhenemise või lagunemise. Toetudes hingemurru-võrgutamise teooriale ravis Freud neuroosi, tõlgendades salatajusse peidetud teadvustamata ainest, et ühendada tunded mälestustega ja vabastada patsient haavava läbielamuse jätkuvast mõjust ning haigustunnustest. Hingemurru-võrgutamise mõtteviisi olemuslikud juured peituvad Pierre Janet’i dissotsiatsiooni teoorias, millisega Freud tõenäoliselt tuttav oli. 

Ka tänapäeval kohtub meelesõõlaja tundeelu häiretega, kus meeleilm on segaduses (desorientatsioon) või lagunenud kildudeks (dissotsiatsioon). Kui segases meeleilmas kaovad ära elu sihid, siis meelelagu röövib inimeselt võime mõelda tunnetest. Elusihtide üles leidmiseks ja lagunenud meeleilma terviklikkuse taastamiseks koondab tänapäevane meelesõõlamine tähelepanu mitte niivõrd salatajus toimuvale vastasseisu tõlgendamisele kui arusaamise leidmisele iseenda mõistetamatutes ja segadust sünnitavates tunnetes ning tundelu kogemustele toetuva õppimisvõime taastamisele. 

Järgnevalt püüan siduda Freudi teooriat Janet’i ideedega, et mõista tänapäeva inimese keerulist meeleilma, mis erineb oluliselt Victoria ajastu meeleilmast. Lisaks seon Bioni ideid Janet’i dissotsiatsiooni teooriaga, et mõista kaasaegse inimese meelehäire olemust.                    Vastavuses kaardistatud meele ja koetise teooriatega läheb meel segi kui ärevus lõhub ainese kulgemise salataju ja eelteadvuse vahel või teisisõnu vaimu ja ise vahel. Senitundmatu ja arusaamatuga kohtumisel tärganud ärevus on loomulik, kuid meelt lammutab ärevus vaid siis kui uus seostub mingil moel varase hingemurruga või ületab inimliku taluvuse piire. Kui kogemustest salatajusse  kuhjunud tundetõde saab eelteadvuse poolt moonutatud (kaardistatud meele teooria järgi, liikub aines alateadvusest eelteadvusesse, et sealt kas teadvusesse või tagasi alateadvusesse edasi minna) või ei jõuagi vaimuvalda (koetise teooria järgi moonutavad või tõrjuvad Ego kaitsed Id’ist ilmuvat ainest), kaovadki elusihid ja vaim on sattunud eksiteele, desorienteerub. Desorientatsiooni süvenedes segadus suureneb ning hullumise vältimiseks, laguneb vaim kildudeks, dissotsieerub. Dissotsiatsiooni tõttu on tunnete üle mõtlemine vähem või rohkem häiritud, sest lõimed vaistude, tajude, aimduste ja tunnete vahel on hägustunud või katkenud. Alles jäävad sõnade konkreetsed, tõsiasjalised ja üldistamata tähendused. Eelteadvus ei saa enam vaimu kainele mõistusele lisada tunnetest rikastatud ainest, et hoida mõtlemist elusa ja tegelikkusega kooskõlalisena. Kui iseenese ja vaimu vaheline koostöö, pidevalt muutuvas tegelikkuses on häiritud, siis hägustubki vaimu side tegelikkusega ning ekslikud arusaamised ja petlikud mõttekujutlused asuvad meeleilma valitsema. 

Kuigi meeltesegadus ja hingevalu on kadunud, kaob koos petliku selgusega võime mõista iseenda tundeid. Kaheks lõhestunud või killustunud meeles valitseb nüüd arusaamatu tundekaos ning tänapäevase tunnetest võõrandunud inimese vaimu korrastab vaid loogiline mõtlemine, mis ei muuda midagi enesetundmises ega -teadmises. Kehas tärkavad aistingud meelde tunnetena ei pääse ning uusi tähendusi ei sünni. Katki on läinud tunnetest arusaamise kulg, kuna alfa talitlus ei toimi, ei änga meeleilm enam kohaseid sõnu tunnete tähistamiseks.                                                                                                                                        Meenutan, et tegu on võimetusega mõelda tunnetest. Loogiline, varasematele teadmistele tuginev oletuste jada on võimalik, kuid see ei peegelda enam ajas muutuvat tegelikkust. Lünklikuks muutub mitte ainult ümbritseva tegelikkuse tunnetamine vaid ka enesetunnetus. Sündivad tühimikud meeleilmas, mis muutuvad salatajust teadvusesse tunginud arusaamatute tunnete näitelavaks, kus tähenduseta pildilised kujundid täidavad nende  tunnetest pakatavate sõnade aset, millised varasemalt sidusid salataju tegelikkusega. Meeleilm täitub salatajust pärit viirastustega. Loogilisest mõtlemisest pole abi ka elusihtide leidmisel, kuna lõimed aistingute ja tunnete vahel on katkenud, ning mõtlemiseks vajalik aines meelde ei ilmu. Seetõttu pole võimalik erinevat ja vastuolulist teadmist meeles hoida, tervikuks liita ja eelnevatest kogemustest sündinud mõttemustritega ühte viia. Kaduma läheb nii raamistik, mis piiristab sisemise ja välise maailma kui ka aines, millele toetudes pääseb eksiteelt tagasi tegeliku elu juurde. 

 Meelelagu toob kaasa tegelikkuse tunnetamise häire. „Psühhoos on psüühikahäire, mille tunnuseks on häiritud tegelikkuse (objektiivse reaalsuse) tunnetus. Tegelikkuse tunnetuse häire aluseks on häired tajumises ja mõtlemises: hallutsinatsioonid, luulud.“ Varasem meelesõõlamise teooria nägi psühhoosi põhjusena vaimu ehk ego võimetust lahendada salatajus peituvaid painavaid vastuolusid. Tänase päeva meelesõõlamine on heitnud pilgu sügavama ja varasema salataju aega, vaimu kujunemise algusesse, kus ärevus seostub koherentse meele kaotusega, mitte meeles toimuvate vastuoludega. Niisugust  varasemat meeleilma kihistust nimetas Melanie Klein „psühhootiliseks tasandiks.“ (Hinshelwood, 2016, 45) „See on arvatavasti psühhootiline, kuna huvitub pigem koherentset meeleseisundit ohustavatest ärevustest kui koherentse meeleilma lahkhelidest.“ (samas)

Tänapäeval ei tähenda meele lagunemine ilmtingimata hullumist ja toimetulekuvõime kadu. Kaasaegset inimest, kelle ühiselulist mõtlemisvõimet peavoolumeedia järjekindlalt vasakliberaalse ideoloogiaga hullutab, ähvardab tegelikkusest eemaldumise tõsine oht ning järgnev tundeelu kahjustus või kaotus. Mida enam illusoorset väljamõeldist, mida vähem tundesidet tegelikkusega seda enam tundetarkuse kadu. Tegelikkuse tajumisvõime kaotus, koos tundetarkuse hääbumisega, avab psühhootilise tasandi meeles. Meele lagunemist väldib peitumine ratsionaalse ja loogilise mõtlemise pelgupaika. Psühhootilise meeleilmaga inimene, kelle keel ei lähe kehasse, kui tundeelu lättesse, tuleb nüüd toime mõtlemise toel, ning tunded on jäetud tühiseks kõrvaltvaatajaks. Loogilises mõtlemises leitud lahendus kui kokkulepe iseendaga aitab küll kõrvale põigata hullumisest, kus side tegelikkusega kaob täielikult, kuid riisub elurõõmu suhetest nii iseenda kui teistega. Ja kui keel ei lähe kehasse ning tundeid ei ole kättesaadavad, siis kaob ühtlasi ka võimalus tundeelu arenemiseks, sest vaistlikust unelemisest lähtuvast kogemust, tegelikkuse olemuse kohta ei sünni. Tegelikkusest jääb alles vaid võõras ja väline sõnum, mis võetakse omaks ilma, et sõnumi tõesus või valskus oleks kindlaks tehtud.

Allikad:

 Hinshelwood, R. D. (2016) Couples and primitive processes. In. Couple dynamics. Psychoanalytic perspectives in work with the individual, the couple, and the group. Ed. A. Novakovic. London: Karnac, 43-58

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. 

4. aprill 2020/12. mai 2020/ 15. mai 2020/ 12. juuli 2020/ 23. juuli 2020/ 29. juuli 2020/ 20. september 2020/ 2. oktoober 2020/ 25. september 2021/ 5. november 2021/ 28. detsember 2021/ 31. detsember 2021/ 8. jaanuar 2022/ 9. september 2022/ 18. september 2022 

1 Freudi esmane meeleilma kirjeldus, mille järgi põhjustab neuroosi trauma – talumatu läbielamus või lapse suguline ärakasutamine. 

2 Freudi järgmine arusaam meeleilma toimimisest, topograafiline ehk kaardistatud meele teooria – Topische Modell der Psyche – milles meele moodustab kolm ala – teadvus, eelteadvus ja alateadvus ehk salataju.

3  Sigmund Freud, (1856-1939) Austria meelesõõlaja, psühhoanalüüsi arendaja.

4  Kasutan siinkohal mõisteid ka Freudi kolmandast meeleilma teooriast, strukturaalsest ehk koetise teooriast – Strukturmodell der Psyche – milles meel koosneb kolmest osast: Id, Ego ja Superego. Olen neid mõisteid, eestistanud järgmiselt: Id – ise, Ego vaim, (Vt. lähemalt vaim „Eesti keele seletav sõnaraamat“ 2009 ilmavõrgus: https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vaim&F=M ), Superego üle-vaim. 

5  Pierre Janet (1859-1947), prantsuse psühholoog, filosoof, psühhoterapeut.

6  Bion, R. W. (1991) Learning from experience. London:Maresfield Library

7  Bioni arusaam salatajust erineb Freudist. Bion näeb salatajus peituvat tunnetega seotud ainest, millise üle on vaja pidevalt mõelda, et olla sidemes tegelikkusega. Osa ainesest on kogemuste toel omandanud kooskõla tegelikkusega (alfa sugemed), osa ainesest on valmis mõtlemiseks (beeta osised)  (https://www.psyhhoanaluus.ee/alfa-talitlus-alfa-funktsioon-beeta-osised/ ) ning osa ainese üle ei saa mõelda (veidralt pentsikud osised https://www.psyhhoanaluus.ee/bizarre-objects-veidralt-pentsikud-esemed/ ). 

8  Järgnevas käsitluses on hingemurru-võrgutamise teooria ning topograafiline ehk kaardistatud meele teooria  ühendatud üheks, koostoimivaks mõtteviisiks. Olemuselt on need teooriad sarnased, koetise teoorias arendab Freud kaardistatud meeleilmast arusaamist avaramaks ja sügavamaks. Meelesõõlajad kasutavad teooriaid vastavalt kliinilise töö vajadusele.

9  Tundetõde – piisavalt tõene arusaam hetkel tajutud tunnete tähendustest.

10  Dissotsieerumise lagust saab Bion aru kui meeleilma lõhenemisest, Janet kui killustumisest. Lõhestumise korral laguneb meeleilm kaheks: ühel pool tunded ja teisal tundetud teadmised. Lagunemise korral paljudeks seoseta kildudeks.

11  Meelesõõlaja eristab tunnetega seotud sõnad, sõnadest mis tähistavad asju iseeneses. Arengu mõttes liituvad suhtes emaga lapse algsetele helidele ja häälikutele ema poolt lausutud sõnad, millistes lapse tajub vaid ema tunnet, millel puudub „keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa.“ Ema poolne, lapsele veel mõistmatute aistingute tarimine, annab järk-järgult aistingule ka iseseisvaid sõnalisi tähendusi. Nii sünnivad tunnetega seotud sõnad. Hiljem avardab isa sõnade tähendusi, viies lapse sõnade mitmetähenduslikkuse juurde. Lisaks ka sõnade juurde kus tunnete osa on tühine või puudub hoopis. 

12  Vt. E. Wiiralt, „Põrgu.“ https://www.e-kunstisalong.ee/Porgu_Eduard_Wiiralt_4502 

13 https://et.wikipedia.org/wiki/Ps%C3%BChhoos

14 Tegemist on teadvusest väljatõrjutud vastuoludega, kus suguliste vajaduste rahuldamine ei ole lubatud või on sobimatu. Vastuolu soovide ja rahulduse võimaluste puudumise vahel on püsiv vastasseis, kus tung tahab rahuldust, mida vaim keelab. Peamiselt on tegemist lapseeast pärit suguliste vajadustega, mis täiskasvanute suguelus seostuvad eelmänguga, kuid võivad ka häirida viljastava orgasmini jõudmist.