Sissejuhatus sugri-mugri[1] meelsesse sõõlamisse[2].

Jagan sugri-mugri sõnadega seoses meelde prahvatanud mõtteid ja tundeid, mõlgutusi ja ilmunud oletuslikke lõimi ning tekkinud koetist[3], milles seostuvad sugri-mugri kultuur, keel ja meel kaasaegse meelesõõlamise ehk psühhoanalüüsiga. Toetun mitmeid keeli valdava, filoloogi haridusega saksa meelesõõlaja (psühhoanalüütiku) Karl Abrahami (1979, lk. 36) arusaamale, et sarnasused etümoloogilises ja psühhoanalüütilises lähenemisviisis lubavad sümboleid ehk võrdkujusid tuletada nii ühest kui ka teisest vallast. Mõtete mõlgutused ja oletuslikud lõimed tulenevad oletusest, et sõnade uurimisel avaneb sõnade tähendusväli meeles olevate nähtuste (aistingud, tajud, tunded jne.) mõistmiseks. Süvenedes võimalikult ehedate sugri-mugri sõnade maailma, võib tekkida võimalus taastada iidsete, meeles toimivate ja meele koloniseerimise mõjututest võimalikult vabad koetised (struktuurid) ehk mõtte ja tundekangad, koos sobiva viisiga koetist sõõlata ehk analüüsida ning luua seeläbi eestikeelse meelesõõlamise alused. Prantsusmaa meelesõõlaja Andre Green (1986, lk. 4) näeb erinevate kultuuride võimalust rikastada psühhoanalüüsi järgmiselt: „…tänapäeva psühhoanalüüsi iseloomustab erinevate teooriate üksteisest kaugenemine, mistõttu tärkavad ka erinevad aimdused (kontseptsioonid) meelest. Erinevuste kaugenemine tuleneb ka olukorrast, et need aimdused võrsuvad erinevatest kultuuridest.“

Järgnevates tekstides olen lõiminud Sigmund Freudi, Melanie Klein’i, Jacques Lacan’i, Wilfred Bioni, Thomas Ogden’i, Andre Green’i, Donald Winnicott’i ja teiste meelesõõlajate mõtteid, sugri-mugri keelest pärinevate erinevate sõnadega, lootuses tunda ja mõista sugri-mugri meele toimimist ning sugri-mugri meelemaailma avardumist ka omas meeles.

Eesmärk on mõista „muistset vaadet meelele“ toetudes tänapäevastele teadmistele inimese meelest, milles psühhoanalüüs ehk meelesõõlamine omab pikaajalist ning põhjalikku kogemust. Lähtun ka Uku Masingu ( Üldine usundilugu. (2000), Tartu: Ilmamaa) arusaamadest mõistest „usk“ arusaamises: „Tuleks siis uurida, kuidas ja kunas inimene sai üldse olemuse, meelsuse, ning teadlikuks oma olemusest, kuidas ta seda siis väga mitmel moel avaldas ning teostas väljaspoole eri aegadel ning eri kohtadel.„ (Lk. 15). Masingu meelest pelk mõisteteanalüüs ei ava inimese tundeelu poolt, ning ta väidab, et „…me ei saavuta peaaegu midagi tundest, mis on inimesel ja oli avastades esmalt ning avastades üha edasi oma olemust kogu maailma taustal.“ (Lk. 15). Masing jätab kõrvale mõistelise analüüsi ehk mõistete sõõlamise ning jätkab: „Nagu avastus, et midagi on ilus, midagi hää või õige oli kunagi ja on praegugi seotud emotsioonidega, nii ka avastus „mina olen säärane võrreldes muuga“. … Seda on võimalik avastada ainult introspektiivselt (sõna kõige laiemas mõttes), s.t., vaadeldes iseenda möödunud uskumise akte või teiste omi, mis on avaldunud sõnas, kirjas, kunstis ja osalt tegudeski.“ (lk.15). Masingu mõtted usust lähenevad Wilfred Bioni (2002, lk. 12) arusaamadele (tähissõna „O“[4]) meelesõõlajast, kus meelesõõlaja jätab kliinilises töös oma seljataha uskumused, tunded, mälestused ning toetudes usule, et tundmatut („…mis ta tunneb olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama.“ Masing, (Lk. 16)) on võimalik leida, on avatud uuele teadmisele, millest ei ole mitte midagi muud teada, kui seda et selline teadmine võib olemas olla.

Sugri-mugri sõnadest ilmunud ja lõiminud koetis kui meelekangas on üpris sarnane meelesõõlaja kliinilisele mõtlemisele (kliinilise mõtlemise idee pärineb prantsuse meelesõõlajalt Andre Green’ilt (2005)). Alus kliinilisele mõtlemisele tekib ja kujuneb praktilises töös patsientidega ning elustub meelesõõlamise alase kirjanduse lugemisel või meele toimimise üle mõtlemisel. Kliinilises mõtlemises ei mõlgutata mõtteid mitte ainult patsiendist, vaid meele mõlgutamine toob meelde mälestused tööst patsientidega. Elustunud mälestused, lõimuvad omakorda kliinilise teooriaga ning tekkiv uus koetis avardab omakorda meelt ja arusaamist. Mõeldes eestlasena kliiniliselt eesti keeles, oletan et läbi eheda ja iidse sugri-mugri sõnavara võib kogeda ka sugri-mugri meelt ja sugri-mugri meelesõõlamise omapära ning erinevust indoeuroopa meelesõõlamisest. Teema muudab eriliselt huvitavaks, et hetkel valitseva inglisekeelse meelesõõlamise eellaseks oli saksa keele ja juudi kultuuriruum.

Järgnevad kirjapandud mõlgutused on kui sügavalt isiklikud tundeprahvakud, lõimed ja koetised, ega taotle ainuõigust ega püsivust ilmutatud järeldustele ja seostele. Loodan samas, et toodud mõtted annavad võimaluse edasisteks leidudeks ja avastusteks eesti meele ja keele mõistmises.

Kasutatud kirjandus: Abraham, K. (1979) Selected papers on psycho-analysis. London: Maresfield Reprints Bion, W., R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Green, A. (1986) Private madness. London & New York: Karnac Green, A. (2005) Psychoanalysis: A paradigm for clinical thinking. Free Association Press Masing, U. (2000) Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

1. Varajane suhe (eelkõige kehaline) emaga ja meele alged keeles.

Läänemeresoome saami tüvega sõnad, mis leitud Eesti Rahvalaulud, IV osa, (1974), lk. 359;

-ime: ema;

-ime: -da, imepärane, kummaline;

-isutama: näljaseks, isuseks tegema;

kirjeldavad varajast kehalist ja hingelist armastussuhet suhet ema ja lapse vahel.

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012, lk. 92) lisab ime’le omalt poolt veel järgmisi sõnu: imelik, iseäralik, kurb, rõõmustab, võõras. Eelpooltoodud sõnad peegeldavad varases eas oleva lapse meeles olevat kehalist suhet emaga, täpsemalt lapse suhet ema rinna kui osaobjektiga[5] Melanie Kleini (1975) mõistes. Suhte kehaline taju (nälja- ja tühja kõhu tunne) ühelt poolt ja teisalt meeles kogetud suhe ema rinnaga täidavad nii lapse kõhu sooja emapiimaga kui ka viseraalse närvisüsteemi piima poolt loodud tundega. Lisaks kehaline taju ja meeleline kogemus imemisest, mis võib olla nii imepärane kui ka kurb ja ka kummaline. Märgin, et rinna imemine nõuab teatud kindlaid kehalisi oskusi ning lapse pingutust. Saami keel toob siis siia lisaks sõnad , imelik, kummaline ja võõras, milliste tähendus võib viidata isale ema meeles.

Varajane rinnaga toitmine toimub Melanie Kleini (1975) mõistes emaga (kui osaobjektiga) ühtesulamise seisundis, kus laps ei erista veel end emast, tajub nii oma keha ka ema kehana ning kogeb oma meelt ema meelena. Tähendused oma tunnetele suhtes emaga omandab laps järkjärgult ema kaasabil emast eraldumise käigus. Eelpool toodud sõnad, mis on lapsele veel võõrad, saavad järkjärgult tajutud nii ema keha kui ka ema häälekõla, -tooni ja häälikute (Haabsaar, 2009, lk. 61) kaudu.

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamatu (2012, lk. 327) järgi kasutatakse eesti keeles ka sõna nänn (sõna on kasutusel ka kaasajal, kuid iidne sisu on asendunud enam asisemaga, et kas nänni ka saab). Nänn (-e,-i,) tähendab ema, memm, naiserind ehk nisa, rinnanibu ning teises tähenduses tähendab nänn (-i,-ä/-e,) nii ema kui vanaema (Eesti Rahvalaulud, Antoloogia, IV osa, (1974), lk. 376) . Keeles kõlab ema rind ja ema/vanaema kui toitja eraldiolevatena, lapse meeles aga ema rind ja ema ise veel ühtesulanuna[6]. Eristumine lapse meeles, kus laps kõneleb rinnast ja emast ja isast kui eraldiolevatest objektidest ning subjektidest seisab veel ees.

Sõna -ise; isa (Eesti Rahvalaulud, Antoloogia, IV osa, (1974), lk. 359) toob ema ja lapse suhte juurde ka isa. Samas kuigi ei Ise ehk isa ei ole veel ilmunud lapse meelde, kajavad tema olemasolu alged sõnades võõras, iseäralik jne. Ise olemise ja isa tulemise koht on Uku Masingu järgi sõnastatud järgmiselt (lk. 77) „…kus hing on muutunud abstraktsemaks ja nagu asendaks lihtsalt „ise“.“ Mida enam sümboliseerimist, seda enam ise’s on esindatud isa. Kuid siin võime mõelda, kas selles üldistuses ei peitu mitte Lacani isaseadus (Jaanus, 2011, lk.11). Andre Green’i (2005, lk. 41) järgi on isa kohal ema meeles iha näol isa kui mehe järele, ka lapse rinnaga toitmise ajal, mil lapsel ei ole veel aimugi ei iseendast, ei emast, ei isast. Kuid isa on ise ja isu kaudu olemas, ootamas oma aega, mil meelde ilmuda ja isa seadust lapse meelde tuua.

Kasutatud kirjandus: Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus Green, A. (2005) On private madness. London & New York: Karnac Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo Jaanus, M. (2011) Kirg ja kirjandus. Tallinn: Vikerkaar Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press Masing, U. (1998) Eesti usund, Tartu: Ilmamaa Winnicott, D.W. (1971). Playing and Reality. London: Tavistock Publications

21. mai, 2015

2. Seksuaalsusest ja tähistajatest.

Kogumikust Eesti Rahvalaulud, (IV osa, 1974, lk. 360) leiame huvitava Läänemeresoome tüvega sõna Kabe: -da, -dat., mis tähendab järgmist: 1. Naine, naisolevus (vrd. kabu). 2. Õhuke, peen. 3. Puhas, kena, korralik. Eesti Etümoloogia-Sõnaraamatust (2012, lk. 110) leidub veel lisaks: käbe, kärmas; tragi; peenike, sale; täbar, vilets; kitsas; napp, kasin, piiratud, vähene.

Alggermaani, vanaülemsaksa, vanaislandi, vanarootsi tüvega sõna Kabu: -kau kao. leiame ka kogumikust Eesti Rahvalaulud, (IV osa, 1974, lk. 360), mis tähendab järgmist: 1. Neid, tütarlaps. 2. Kohitsetud loom (eriti härg). 3. Hermafrodiit (sugukaksiklane, mõlema suguline olend). 4. Ka kibu (kibu: -kiu kibu. 1. Väike puunõu, väike kapp. 2. Valu). Lisaks on eesti keeles veel sõna Kabujalad: piltl. Noormehed. (Kabukene kaokene.), millisele Wiedemanni (1973, lk. 139) sõnaraamat toob tähenduseks noormees või poiss või burš (üliõpilane-korporant).

Lisaks kabu tähendusi veel ka Eesti Etümoloogia-Sõnaraamatust (EES) (2012, lk. 111): 1. kaunis neiu, naine; omadus, laad; seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus, saatus; needmine; suguelundid (mehe suguelund; hobuse suguelundid); looming, loodu; loodud olend (Inimene või loom, eriti lammas); inimene; tüdruk; lammas; metsloom; mütoloogiline olend; väike, inetu, kombetu naine; nõid, nõiamoor. 2. Kohihärg (harva –oinas, -koer, -kukk); sarvloom, lehm. 3. Liitsõnas kabuhirm tugevhirm, paanika.

Keel esitleb naist kui seksuaalelu elavat naisolevust nii puhta, kena ja korralikuna kui ka inetu ja kombetuna. Vahel neidu kui kastreeritud poissi. Freudi (1975) mõistes ehk hoopis sootu või kaksiksugulise olendina. Võime kõnelda ka biseksuaalsest meelest. Huvitav on kibu sõna (EES, 2012, lk. 147) kabu juures, mis võib sümboolselt ehk kujutada (võrdkujustada) naise suguelundit väikese puunõuna kui ka valuna kui kastratsiooni või menstruatsiooni ning sünnitusega seotut tunnet.

Eriti jõulise ja samas ka petlikuna kõlab väljendus, kus noormehed on kabujalad. Miks siis kabule on järsku jalad alla saanud ja neiust noormees saanud. Kas tegemist on naise seksuaalsuse arengus tüvijõu[7] ehk fallose (kui sümboolse peenise) ja seksuaalse jõu omandamisega. Neiu saab naiseks kui tüvijõulisus kuulub ka tema juurde, läbi välise suguelundi peenise muundamise meelesiseseks tüvijõuks ehk falloseks kui naiseliku seksuaalsuse jõuks. Või on meil tegemist sugukaksiklusega kahel jalal kui räägime noormeestest, kes on oma seksuaalsuse arengus toppama jäänud ning kibu kui puunõu ja naise suguelundi võrdkuju tekitab kabuhirmu ning tõelist kibu ehk valu. Või on sugukaksiklus toodud eesti keelde saksa keelest? Võimalus on ka naise sugukaksiklus, kui kibust endast võib kabuhirm kasvada.

Siin lisaks ka üks teemakohane näide tuntud lastelaulust, nii kuidas Kukerpillid (www.kukerpillid.ee ) seda laulavad:

Tere tibukene, kabujalakene,

Hundivilekene, meie Marikene[8]!

Lint- lant lõi lugupilli,

Krapi Aadu tõi kubu õlgi,

Siit nurgast ja sealt nurgast

Kesk põrandale kokku!

Tere, siitlane,

Tere, saarlane-

Kas karkjad kaugel?

Kasutatud kirjandus: Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus Freud, S. (1975) Three essays on the theory of sexuality. New York. Basic Books Haabsaar, E. (2009) Soome-Ugri saamine. Tallinn: Argo Kukerpillid: http://www.kukerpillid.ee/?op=body&id=28&art=194 Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus „Valgus“

7. juuni, 2015

3. Kleini[9] (1975) splitting-lõhestamine-lõhestumine.

Lapse meele varajases arengus aset leidva nähtuse, meele lõhestamist-lõhestumist kirjeldavaid sõnu leiame kogumikust Eesti Rahvalaulud, (IV osa, 1974, lk. 356):

-erutama: ka eraldama, lahutama; -hargema hargõma: 1. Lahku minema; 2.Lahutama, poolitama; 2. Piltl. Lõhkuma.

Sõnad toovad esile nii meeles toimuva protsessi kirjelduse (lahutama, poolitama…) kui ka toimuvaga seostuvad tunded (erutama). Tundeerutus, mis ületab lapse meeles taluvuse piiri, toob kaasa vastuoluliste tunnete (armastus ja vihkamine kui erutus kehas) lahutamise teineteisest ning ühe tunde väljaviimise (projektsiooni) teise inimese meelde. Tekib olukord, kus lapse poolt talumatu tunne, olgu see siis armastus või vihkamine, viiakse ema meelde, kus ema täiskasvanuna tarib (to contain) tunde lapse jaoks arusaadavaks. Teise tuntud Suurbritannia meelesõõlaja Wilfred Bion’i (2005) arvates ilmuvad esimesed sensoorsed tajud lapse meelde pildiliste mõiste märkidena, kuna sõnadel ei lapse varases meeles veel kohta. Toimuva tunnet lapse meeles väljendab toimuvat kirjeldava puuduva sõna piltlik tähendus ehk piltlik taju sõnas – lõhkuma.

Midagi saab lõhutud ja lahutatud arengu tarbeks. Lõhestamine on paranoilises-skisoidses positsioonis vajalik tagakiusamisärevusega toimetulemiseks, ehk talumiseks ühelt poolt ja teisalt võimaldab ideaalse objekti säilitamise, kes pakub arengut tagava protsessi kulgemiseks vajalikku toetust.

Kasutatud kirjandus: Bion, W., R. (2005) Elements of Psychoanalysis. London & New York: Karnac Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press

17. juuni, 2015

4. Lõhestamise-lõhestumise valu ja mõnu ning kehaline pool.

Varase meele sadomasohhistlikku seisundit kirjeldavaid Läänemeresoome tüvega sõnu leiame kogumikust Eesti Rahvalaulud, (IV osa, 1974, lk. 358):

Hurm hurm: -a. Veri, verine haav.

Hurmane: -se, -tse. Verine, mädane (lahti läinud haavadest).

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012, lk. 81) pakub meile sõna Hurm: -a., mis tähendab võlu, veetlus, joovastus. Soome keelest lisaks veel lummus, ekstaas, kütkestavus. Van. mõtlemisvõime. Eesti keelde laenati see tähendus soome keelest, kirjakeele uuenduse ajal. Sõnal on soome tüvi, mille läte võib olla urm → verine haav, veri. Sõna urm seostub omakorda sõnadega okas, ogaline kalamaim.

Haava võime vaadelda kui lõhestumise-lõhestamise kehalist mudelit. Hinge lõhe (dissotsiatsioon) on ka kui haav ehk trauma. Ka hingelõhe võib minna mädanema, veritseda nii kui nähtav haav kehas. Uku Masing (1998, lk 73) arvab, et eesti usundis on veri üks jõukeskusi inimeses, mis on tähtis sest sisaldab mingit jõudu või võimu. Verd on vaja hoida. Varasemas keeles on märgata eelkõige lõhestamise valu ja mäda. Hilisemas keeles leiame võlu ja veetluse, lummuse ja kütkestavuse. Mis see on? Kas me näeme siin meele arengut? Kas keeles kajastuvad meeles tekkiva ideaalse objekti alged? Kas me vaatleme meele küpsemise kulgu? Veel suurem mõistatus on van. mõtlemisvõime kui hurm. Kas sõnad ja keel kirjeldavad Bion’i (2005) psühhoanalüütilist funktsiooni ehk võimet mõista ja aru saada iseenda ning teiste tunnetest, ühtlasi taluda tunnetes peituvat kaksipidisust ehk ambivalentsust? Midagi sellist leiame hea ja paha tunde esinemisest keeles, kus kergatama tervenema ja kergendama mädanema (Eesti Rahvalaulud, IV osa, lk. 362). Loomulikult ei ole siin küsimus sõnade vormilises võrdsuses või omavahelises ligiläheduses, vaid pigem vaatlen sõnu kui tähissõnu, mis meele toimimist kirjeldavad. Nähtused meeles moodustavad paari tervenema-mädanema, mis sugri-mugri keele mõistes ei kujuta indoeuroopalikku dualismi ehk vastandit. Vaid pigem sümboliseerib meeles toimivat vikerkaare värvilist jätkuvust terve ja lagunenud osa vahel nii meeles kui ka kehas. Lõhestumine-lõhestamine toob meelde rohkem küsimusi kui vastuseid. Kas sõnad ei olegi ainult sõnad, vaid ka meel läheb lõhestumisega kaasa?

Sugri-mugri sõnadega seoses meelde prahvatanud mõtted ja tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest.

Kasutatud kirjandus: Bion, W., R. (2005) Elements of Psychoanalysis. London & New York: Karnac Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“ Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus Masing, U. (1998) Eesti usund. Tartu: Ilmamaa

21. juuni, 2015

[1] Soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel olen võtnud kasutusele sõnaühendi sugri-mugri. Toetun ühelt poolt Uku Masingu poolt kasutatud soome-ugri rahvast tähistava tähissõnale sugri ning liitnud sellele Haabsaare (Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo) poolt kasutatud tähissõna mugri. Haabsaar näeb soome kasutamist ugrilaste tähissõnana „… igandina ajast kui üht rahvast peeti sugulasrahvaste hulgas ülimuslikuks ja kõiki teisi nimetati tema järgi.“ (lk. 10). Seevastu tuletab Haabsaar tähissõna merja merjalastest, rahvast, kes kunagi moodustas soome rahva tuumikosa ning loob ajaloolises plaanis küllalt täpse tähendusvälja asendamaks tähissõna soome. Täpne tähissõna Haabsaare meelest oleks merja-ugri, kuid ilmselt on hetkel mõistlik kasutada nn. ülemineku väljendusviisi ehk siis sugri-mugri.

[2] Sõõlamise sõna kasutamiseks tegi ettepaneku eesti kirjanik ja tõlkija Peep Ilmet, kes sõna algse tähenduse juurde jõudis järgmiselt: „Sõõla ja sõõlamise puhul oli küll nii, et me otsisime sobivat vastet võõrsõnale analüüs, analüüsima. Nii et täpsem tähendus oli ette antud. Teatud tähenduslik seos sõnaga analüüs on eesti sõnal sõel. Ometi jääb sõelumine analüüsimisest nagu kaugele ja on eesti keeles koormatud erinevate tähendustega. Häälikumuutmismängu käigus tuli mulle meelde geomeetria mõiste kõõl ja sealt see sõõl, sõõlamine tekkiski. Kuigi ma ise olen seda sõna siin-seal kasutanud, sai see laiemalt tuntuks alles Harry Potteri raamatute kaudu, kuhu Krista Kaer pidi tõlkimise käigus hulk tuletissõnu leidma. Seal sai sellest sõnatüvest sõõlamiskübar, mis uusi õpilasi vaagis ja laiali jaotas. Eks see kübar pidi neid õpilasi enne otsustamist ka an alüüsima“.

Nõnda sai käes olev luulekogumik endale nimeks „Sõõlatud luule.“ „ (Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Eesti Keele Sihtasutus, lk. 421.)

Peep Ilmet pakkus omalt poolt välja, et psühhoanalüüs võiks kõlada kui inimmeele sõõlamine ja vastavalt siis psühhoanalüütik kui inim-meele sõõlaja. Sõõlamise sõna kasutamise katse on seotud sooviga viia inim-meele sõõlamise ehk siis psühhoanalüüsi keel lähemale eesti keelele ja kaugemale inglise või saksa keelest tulenevatest võõrsõnadest. Uku Masingu mõttes tuua keel, mida kasutame kliinilises töös, indoeuroopa duaalse mõtlemise ruumist tagasi mitmekesise eesti keele ehk sugri-mugri meele juurde.

[3] Sõnade lõimed ja koetis kasutamine on seotud tähelepanekuga, et sugri-mugri meelt kirjeldavad materjalid (regilaulud, vanasõnad, väljendid, jne.) lähtuvad sageli kangakudumise metafoorist, kus meele toimimine on kui omalaadne mõtte- ja tundekanga kudumine.

[4] Teadmatus ümbritsevast reaalsusest kui tõde, millestki mis eksisteerib, kuid millest me midagi ei tea.

[5] Melanie Klein peab silmas osaobjekti all lapse taju emast kui rinnast. Lapse arenev meel ei ole veel võimeline tajuma ema kui terviklikku, eraldiseisvat objekti kui subjekti. Teisisõnu laps ei suhtle mitte emaga vaid ema rinnaga kui ema esindusega.

[6] Inglise meelesõõlaja Donalt Winnicott’i (1971)meelest on ema meele ajutine ühtesulamine lapse meelega hädavalik sujuva ülemineku tagamiseks üsasisesest maailmast reaalsusesse, samal määral kui eraldiolemine lapse meelest, uue reaalsuse ehk tegelikkuse järkjärguliseks juhatamiseks lapse meelemaailma.

[7] Idee kasutada tüvijõu sõna tähistamaks fallilisust, pärineb kolleeg Tiiu Arrol’t.

[8] Sõna Mari on võimalik tõlgendada sugri-mugri maailmas kahel viisil. „Pärisnimena on ta naine (Mari), marjana enamasti mees nagu teistel idamerjalastel. „Haabsaar, 2009, lk.18)

[9] Mõeldud on Melanie Kleini (1882-1960), tuntud Suurbritannia meelesõõlaja, objekt-seoste teooria rajaja käsitlusviisi inimese meele varasest arengust, kus ebaküps meel lahutab vastuolulised tunded ning paigutab ühe poole tunnetest teise inimese meelemaailma.